Porkkala - Denj Vojenno-morskova flota

Juba järgmisel päeval, 29. juulil, pärast edukalt Turu saarestiku purjetuselt naasmist läksin purjetama Porkkala saarestikku. Reisiseltskonnaks oli seekord peale minu eelmise aasta viimasel purjetusel osalenud kallis sugulane Sanja ja tema abikaasa Tanja. Nagu juba eelmise aasta blogis mainisin, on Sanja endine mereväelane, kes igal aastal mingil moel tähistab päeva, mille nimi vene keeles Denj Vojenno-morskova flota. Eesti keeles kõlab see, kui Sõjamerelaevastiku päev ja seda tähistatakse juuli viimasel pühapäeval.
Porkkala saarestikus selle päeva tähistamine oli küll täiesti juhuslik, kuid omamoodi märgilise tähendusega: Nõukogude Liit okupeeris seda ala pärast viimast suurt sõda kuni viiekümnendate aastate alguseni, kuigi lepingu järgi pidi punaarmee sinna jääma veel hoopis pikemaks ajaks. Nüüd on aga jumala abiga ja meremeestele rõõmuks Porkkalasse kerkinud väga hubane ja tore Marina, kus parkimisplats auto jaoks ja slipp paadi vettelaskmiseks. Seal on ka mõnus restoran, kus ühel varasemal suveõhtul nägin ja kuulsin lausa elavat muusikat mängitavat.

Porkkala tänapäev

Turu saarestik, osa 6

Gennaker tekitas tõesti uhkust. Muudkui sõitsime ja sõitsime. Purjetamisel on nii, et aeg-ajalt peab kurssi tuule tõttu muutma. Jõudis kätte paudi aeg. See ei läinud eriti hästi. Gennakeriga pautimise teeb raskeks see, et tihttuulde see eriti minna ei taha, ja kuna Happy Catil eriti suurt massi pole, siis kipub ta hoog raugema enne, kui nina korralikult üle, teisele halsile saad. Oli palju jamamist, mille käigus minu tubli madrus roolipinniga vastu pead sai. Kui siia lisada veel kipperi närvilised korraldused, siis pole mingi ime, et õhkkond paadis muutus tavalisest ärevamaks. Otsustasin olukorra lahendada halsiga. "Aga järgmine kord . . . ?", mõtlesin. Esialgu küll mingiks manöövriks vajadust ei olnud.

Niisiis... Genaker... Valmis paudiks!

Turu saarestik, osa 5

Sadamast väljunud, pidime veidi saarte vahel krüssama, aga arvestades selle suve kogemust, polnud see midagi erilist. Jah, arvetades selle suve kogemust, lasin ka saarte vahelt välja jõudes edasi nii tihkelt vastu tuult kui veel sain, ehk kursil enam-vähem NE, mis tähendab kirdesse. Vähe sellest, et tihkelt tuulde võtmiseks polnud mingit vajadust - plaani järgi oleksin pidanud hoidma hoopis kurssi E, ehk siis itta. Kuid, mis sa hing teed, kui tuul on paraja tugevusega, päike paistab ja vesi täävi all vahutab. Kusjuures katamaraanil on neid tääve veel kaks! Tegelikult peaks korraliku meresõidu puhul kaarte hoopis rohkem jälgima, aga paraku on Mere Jänkul olles seda üsna ebamugav teha, sest kaardid kipuvad toimetamistele ette jääma, kui nad just kuskil kotis ei ole.
Midagi hullu siiski ei juhtunud. Mingi aja pärast, kui äkki tabasin end mõttelt, et no kus me küll nüüd olla võiksime, otsustasin asja lähemalt uurida. Vaatasin kompassilt meie kursi, navigaatorist kiiruse ja lähedalasuvaid orientiire ning üllatus-üllatus - saingi teada meie asukoha. Olime tulnud päris tubli maa algselt kavandatust põhja poole. Kuna ka sealt kaudu minnes tundus vett meie algus- ja lõpp-punktini jätkuvat, ei hakanud kurssi korrigeerima. Peagi jõudsimegi tihedamasse saarestikku, kus mul peaaegu "õnnestus" korrata kevadel Virtsu reisi ajal tehtud manöövrit Miinisadama lainemurdjale. Mingi lolli mõtte ajel kohe oli väga vaja ühest väiksest Hallmanskär-nimelisest kaljusaarest ühe halsiga mööda pressida, selle asemel, et paar pauti teha. Rihtisin siis ja rihtisin ja mängisin purjede ja rooliga (lolli, tegelikult), kuni ühel hetkel leidsin, et olime kaljule juba väga ohtlikult lähedal. Ühel hetkel hakkas tõeliselt ebamugav, kui sain aru, et paat muudkui triivib kivi poole, ja purje ei saa kohe kuidagi korrlikult tuulde, et sellest kohast jalga lasta. Lõpuks see mul õnnestus, aga päeva tõeline napikas oli sellegipoolest alles ees.

Turu saarestik, osa 4

Nagu ma juba ennist vihjasin, oli Junfruskäri telkimisplats üsna nigel. Kuidagi kõva oli seal küljealune, mistõttu tuli tihti külge keerata ja üldse - ei olnud hea magada. Ühe sellise külje keeramise ajal kuulsin telgi kõrval samme. On tavaline, et sellisel puhul tundub, nagu oleks need sammud sul laus kõrva ääres. Hea küll, kõrva ääres või mitte, aga need olid ikka väga lähedal, ja sammude rütmist ning häälest võis järeldada, et astujaid oli mitu, nad olid suured ja ilmselt neljajalgsed. Maailmas võib olla palju loomaliike, mis sellele kirjeldusele vastavad, aga Junfruskäril oli ainult üks võimalus: lehmad.

Turu saarestik, osa 3

Retke kolmas päeav algas suurepärase, väljapuhanud tundega. Üks esimesi asju, mida märkasin, oli see, et päike paistis ja tuul puhus. Hommikune tavaline rutiin, ehk siis söögid-joogid, pessud-essud, siis asjad kokku ja paati. Sõber Tapsa ema tuli meid saatma ja arvas, et on ikka omapärane paat küll, kuid inimesena, kes saarel palju elanud ja näinud, ta väga ei imestanud ka.

Turu saarestik, osa 2

Sinine taevas kuskil alati ja kindlasti paistab, ja kuigi meie kohal oli see seal Nagu vetel olles hallide pilvedega kaetud, siis vähemalt vihma ei sadanud. Mingi aja pärast tundsin, et purjeka juhtimine oli kuidagi imelik: rooli oli vaja tavalisest märgatavalt suurema jõuga suruda. Tavaliselt on nii, et sellistel puhkudel maksab asi võimalikult kiiresti välja selgitada ja korda seada. Õnneks midagi hullu juhtunud ei olnud: lihtsalt see ots, mis roolilehte püsti ehk siis vee alla tõmbab, oli lahti tulnud, ja kuna roolileht on puust, siis ta oli veidi veest välja kerkinud. Tühiasi antud situatsioonis, aga päris tugeva tuulega ja muidu ka rasketes tingimustes võib selline väike aps päris tülikaks osutuda.

Turu saarestik, osa 1

Elus on nii, et mõned unistused täituvad, mõned mitte. Mõned ei täitu sellepärast, et nad on ebareaalsed, suuremal või vähemal määral (no kes siis Kuu peal käia ei tahaks, eks!). Mõned taas jäävad tehtud asjade nimekirja kandmata sellepärast, et ei ole seda kättevõtmist oma unistusi teostada, aga selle eest on suur valik "põhjuseid" ja ettekäändeid, miks neid ei saa teostada või miks seda tuleb alati teha "järgmisel aastal".

Elu saarte vahel käib nii

Kui keegi on mingilgi moel tutvust teinud Turu saarestikuga - olgu see siis reisilaevaga sealt läbi sõites, või miks ka mitte saarestikust üle lennates kasvõi Eesti Õhuga, minu pärast, või mingil muul moel: fotod, filmid, kellelegi sinna autoga külla sõitmine - siis olen päris kindel, et paljudel tekib mõte, et küll ikka oleks tore nende saarte vahel paadiga sõita ja chillida. Neile, kel pujrekas kuskil kohalikus sadamas sõidab, pole mingit probleemi: paat vajalikku provianti täis, purjed üles või mootor käima ja - minek. Kui omal seal paati pole, on asi keerulisem, kuid siiski mitte nii keeruline, kui algul tundub. Tuleb vaid veidi rohkem vaeva näha.

07 07 2012

Suvi on möödumas. Olen oma Happy Cat seikluste kirjeldamisega sel aastal kuidagi jänni jäänud, kuid püüan nüüd asja veidi parandada.

7. juulil käisin oma Happy Cati ja lisaks minule veel üheliikmelise seltskonnnaga purjetamas. Mis seal ikka. Ilm oli ilus-pilvine. Olin juba nii harjunud sellega, et vihma sajab, aga kuna ei sadanud, siis lihtsalt pilvine, kuid kuiv taevas mõjus samamoodi, nagu mõnel suvel ilus päikesepaiste. Selle suve spetsiifika, misteha. Paadi vettelaskmiskoht: juba eelmisest korrast tuttav Gumbo kioski slipp Helsingi lähedal Sipoo vallas. Ilus koht, ka vihma lubava ilmaga.

Algus oli nagu ikka - paat autost välja võtta, kokku panna ja vette lasta. Seekord oli ilm veidi lubavam, kui Jaanipäevapurjetuse ajal, niisiis tahtsin taas gennakeri proovida. Kripeldas ju veidi sees, et no kas saab juba.

Jaanipäeva sõit 2012

Ehk keegi, kes minu blogi on lugenud, mäletab veel eelmise aasta Jaanipäeva purjetamist Tuusula järvel. Tookord saavutasin purjetamises tõrjevõidu. Mis muu kui Võit oli see, et vaatamata raskustele kõik, nii meeskond kui paat, enam-vähem tervelt tagasi said. Sel aastal otsustasin peaaegu sama seltskonnaga minna saavutama tõelist võitu. Võidupäeval ei tahaks mingeid hinnaalandusi teha.

Et aga kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et juba eelmisel aastal hakkasin mõtlema selle peale, et vaja oleks hankida gennaker. Kes ei tea, mis on gennaker, siis neile selgitan: see on allatuulepuri nagu spinnakergi, aga seda on lihtsam käsitseda. Võiks öeldagi, et gennaker on laisa purjetaja ja turisti spinnaker, see kolmnurkne kaunitar.

Päijänne, 15-17.juuni, osa 2

Nüüd oli tuul tagant. Tuul tugevnes, ja tempo muutus päris reipaks. Randumiseks pidime õnneks sooritama umbes 180 kraadise pöörde, mis andis võimaluse groot ilusti alla lasta, foka kokku kerida ja kaldale aerutada. See oli just üks neid looduslikke sadamaid, ilusa mitmekümne meetri pikkuse liivarannaga ja lõkkeplatsiga, mille juurde kuulus korralik lõkkepuudevaru veidi eemal olevas kuuris ja lõkkekoha servas rauast klassikaline lõkkekoha-grill.

Hästi varustatud paat hästi liivatatud rannal

Telgi püstitamiseks oli ruumi kui palju. Just meie randumise ajal lahkus sealt ilmselt ilma halvenemisest tingitult päris kiirustades üks mootorpaadiseltskond.

Päijänne, 15-17.juuni, osa 1

Purjereisid ei ole vennad. Õed ka mitte. See just on üks purjetamise suuri võlusid, et kõik on uus ja kordumatu, ning kui sulle veepeal loksuda veel meeldib ka, siis on mis on, ja on nigu on, aga meeldib, ja ära ei tüdine.

Seekordne nädalalõpuseiklus leidis aset Soomes Päijänne järves. See järv asub põhja-lõunasuunaliselt Lahti ja Jyväskylä vahel. Pikkust üle saja kilomeetri, laiust maksimaalselt 29 km ja pindala 1118 km2. Eestlastele on hea pindalasid nii ette kujutada, et Hiiumaa on enam-vähem 1000 km2. Tuleb välja, et Päijänne pindala on veidi suurem kui Hiiumaa oma, aga enam vähem võrreldavad peaks nad olema.

Teekond Tallinnast Virtsu (poole), lõpetus

Saime Pakril oma kraami vihmasagarate vahelisel ajal ilusti ära kuivatatud, ladusime oma kotid laevale ja tõukasime paadi lahti. Pakri loodeninast möödusime ladusalt ja siis kogesime ühel hetkel midagi, mis kogu reisi ajal oli olnud vaid kauge unistus - puhus tagantuul. Tundus uskumatuna, et Pakri kaugenes meist sirgjooneliselt, ilma loovimise sikk-sakita. Selgus, et kui loovima ei pea, siis liigub edasi üsna jõudsalt.

Minu Garmini navigaatori kaardis ei ole kahjuks näha sadamaid ja sellepärast kasutasin oma taustajõudu Kallet, kes mulle telefoni teel Dirhami koordinaadid andis. Jaa, tundus olevat küllaltki reaalne sinna jõuda tuulega, millega meid äkki õnnistatud oli.

Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 4

Suurupile järgnes Vääna Jõesuu rand, siis "Hamleti kalju", ja hakksime juba sihtima Lohusalu poole. Tuule tugevus oli päris hea, aga suund ikka endiselt kehvapoolne, enam-vähem vastu. Oma loovimistega sattusin kuidagi liiga sügavale Lahepere lahte, mistõttu sealt välja saamiseks tuli juba selgesti vastutuult loovida. Ilm oli iseenesest ilus ja soe, päike paistis ja purjetada võis. Olime just Pakri poolsaarest mööda saamas, kui tuul selgelt vaiksemaks hakkas jääma ja lõpuks päris ära kustus.

Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 3

Merel olla on alati nii tore ja vahva, aga kui sa oled terve päev lainetel loksunud ja oled läbimärg, su jalad on juba mitu tundi külmetanud ja tunned, et näljatunne sinus võtab ikka rohkem ja rohkem võimust, ning sa tead, et kohe-kohe saad kuivad riided selga, saad tule üles tehtud ja sooja jooki ning sööki, siis on sul päris rahulik ja hea meel, kui jala kuivale ja kindlale maale saad.

Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 2

Sadamast välja saamine osutus oodatust raskemaks ja keerulisemaks. Nagu eelmises osas mainisin, oli tuul tugev ja otse vastu. Loovimiseks on sel juhul Noblessneri muidu nii sõbralikus sadamas väga kitsas ala. Pautimisega oli selgelt raskusi. Ei saanud kuidagi aru, et mis jama see siis oli, et kuidagi ei saanud nina tuulest üle. Proovisin nii ja naa, no ei tulnud välja. Piinlik tunnistadagi, aga kohati oli minek nagu ühes Stalini teose pealkirjas, et üks samm edasi, kaks tagasi. Jah, nagu oleks vana Joss ise meid kiusanud. Lõpuks saime siiski kitsaimast kohast läbi ja asi hakkas laabuma. Sadama suus oli oodatult väga ebamugav lainetus. See tekib ikka siis, kui tuul ja laine otse vastu kaid käivad ja lained kaist tagasi põrkavad. On selline tunne, et saad aru küll, et ikka väga kõwasti lainetab, aga kui küsida, et kust poolt lained tulevad, saab ainuõige vastus olla vaid, et igalt poolt.

Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 1

Idee purjetada Tallinnast Virtsu tekkis vist kuskil talvel. Juba aastakümneid on Virtsu lähedal igal aastal aset leidnud minu keskkooliklassi kokkutulek. Siiani on sinna Tallinnast mindud bussiga, autoga, motorrattaga ja jalgrattaga. Mõtlesin, et miks ka mitte lisada loetellu purjekas. Panin silmad vidukile, mõtlesin oma eelnevatele purjetamistele Tallinna ja Osmussaare vahel, ja tulin otsusele, et hea tuule korral võtaks reis aega kolm päeva: esimese päeva õhtuks Pakri, teise Vprmsi-Hobulaid, ja kolmanda päva õhtuks päral. Minu eelnevad kogemused prjetamistest Osmussaare - Tallinna liinil olid küll absoluutselt seinast seina: veidi alla 9 tunniga Osmussaarest Tallinna ja üle 10 tunniga Tallinnast Lohusallu sõidud. Neile, kes kaarti ei viitsi vaadata selgitan, et Lohusalu on Osmussaarele purjetades enam-vähem poole tea peal.

ULTRALIGHT jõudis Eestisse!

Nüüd on siis käes! Siiani vend Ahti kasutuses olnud HAPPY CAT VISION´i noorem vend ULTRALIGHT on saanud oma esimesed katsetused Peipsi järvel. Erinevalt Ahtist puudusid minul kogemused sellist tüüpi veesõidukiga. Ausalt öeldes polnud nii väikeses purjekas istunud juba paarkümmend aastat.

Esimene katse oli reedel, 8.juunil. Paadi kokku panemiseks kulus nagu ikka esimesel korral umbes kaks tundi. Selle sisse kulus ka aeg maha ununud silikoonõli Villipu puhkemaja randa järele toomises. Kui ULTRALIGHT lõpuks kokku ja sõidukorda sai, oli tuul lootusetult vaibunud nii et korraldasime siis ka lahti võtmise harjutamise ja läksime koju ära.

Hooaeg 2012 - algus Tuusulas

Kõik mutrid ja otsad on kaasas

Talv sai enam-vähem läbi. Sel aastal poleks seda vist muidu märganudki, sest talvised ja pooltalvised ja vähekevadised ilmad püsisid päris kaua, aga lumi sulas ära, ja sama tegi ka järvede jää. Saabus aeg purjetamisele mõelda. Tegelikult vedas mõte sinna suunas lausa iseenesest ja vägisi. Minu Mere Jänku talvitus Tallinnas. Soojas garaazhis. Valmistaja firma Grabneri poolest oleks võinud isegi kummist osi hoida väljas kuuris, aga ma mõtlesin, et soojas garaazhis on ikka etem. Lõpuks võisin määrata selle aasta esimese sõidu kuupäeva, ja selleks sai 13. mai, pühapäev.

Käed lahti!