Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 1

Idee purjetada Tallinnast Virtsu tekkis vist kuskil talvel. Juba aastakümneid on Virtsu lähedal igal aastal aset leidnud minu keskkooliklassi kokkutulek. Siiani on sinna Tallinnast mindud bussiga, autoga, motorrattaga ja jalgrattaga. Mõtlesin, et miks ka mitte lisada loetellu purjekas. Panin silmad vidukile, mõtlesin oma eelnevatele purjetamistele Tallinna ja Osmussaare vahel, ja tulin otsusele, et hea tuule korral võtaks reis aega kolm päeva: esimese päeva õhtuks Pakri, teise Vprmsi-Hobulaid, ja kolmanda päva õhtuks päral. Minu eelnevad kogemused prjetamistest Osmussaare - Tallinna liinil olid küll absoluutselt seinast seina: veidi alla 9 tunniga Osmussaarest Tallinna ja üle 10 tunniga Tallinnast Lohusallu sõidud. Neile, kes kaarti ei viitsi vaadata selgitan, et Lohusalu on Osmussaarele purjetades enam-vähem poole tea peal.

Ettevalmistusi tegin selleks sõiduks nii, et muudkui vaatasin talv läbi tihti kaarti ja pidasin mõtteis plaane. On olemas selline ilmaennustuse lehekülg internetis, kus saab prognoosi näha 25 päevaks, Muidugi hakkasi neid ennustusi kohe jälgima. Olin väga rõõmus kui nägin, et ilm ei tule küll soe, aga tuul on kõik päevad just sobiva tugevusega ja väga õigest suunast.

Ostsisn endale Garmini navigaatori ja sinna kaardi. Ostsin ka igaks juhus satelliitjälgimisseadme, tänu millele hiljem googlemapsis nähtav olin. Seadmel on ka hädanupp. Minu kaaslane, sõber ja klassivend Andres ostis söögid, mina joogid. Manitsesin Andrest, et riietuma peab veekindlalt ja jalas peavad olema kummikud. Käisin ka ise kummikuid ostmas, aga kuidagi ei suutnud otsustada, kas peaks ostma lühema säärega purjetuskummikud või pikema säärega tavalised kummikud. Need purjeka omad on kergemad ja neil on õhem tald. Säär on laiem ja ilmselt on neid mõnusam jalas pidada kui paksema tallaga ja kitsma säärega "metsakummikuid". Lõpuks ei suutnudki otsustada (loll!!), kumb paar parem oleks ja arvasin, et kuna tuul on nii soodne ja mitte eriti tugev, siis selle väikse vee, mis paadis pritsib, peavad nahast matkasaapad ka vastu (loll! loll! loll! loll!).

Kui reisini oli veel umbes neli päeva jäänud, hakkas ilm prognoosides kuidagi kahtlaselt muutuma. Tuul ei olnud enam sugugu nii soodne ja ilm läks muudkui vihmasemaks. Siiski, veel paar päeva enne reisi algust olin seda meelt, et äkki mootorit vaja ei lähegi, aga hea küll, siiski esimene selline pikem reis ja Andresel varasem kogemus Happy Catiga puudus ka - võtsin ikka mootori kaasa.

Hommikul oli plaan startida võimalikult vara. Minu poeg Raimond lubas meid Noblessneri sadamasse viia. Viis ka. Kui asju maha laadisime, sadas vihma. Kui paati kokku panime, siis kohati ei sadanud. Siinkohal meenutan, kuidas ma küll eelmisel aastal ei tahtnud paati vihmaga kokku panna ja sellest oma blogis kirjutasin!

Paadi vettesaamine võttis aega oma kaks tundi. Tegelikult ma väga ei kiirustanud ka, sest lootsin, et ehk jääb vihm veidi üle sel ajal, kui paati kokku paneme. Ei jäänud. Tuul oli ma ei tea, kust ilmakaarest, aga päris tugev ja puhus ilma mingi pluss-miinuseta otse Noblessneri sadamasse sisse.

Viisime paadi vee äärde, pakkisime asjad peale, kinnitasime mootori, ja tõstsime paadi vette.

Asjade pealelaadimisest. Nagu peagi aru sain, tegime selle juures suure vea. Pärast esialgseid edutuid katseid Noblessneri sadama kitsast akvatooriumist välja purjetada üritasin moorit käima tõmmata, aga kuna mootor ei käivitunud, siis loobusin sest tegevusest. Ehk ikka ei oleks pidanud nii ruttu loobuma. Hakkasime, niisiis, valesti laaditud laevaga tugevas vastutuules ja kitsas sadamas rassima sadama väljapääsu poole.

(jätkub)