Erinevalt teise päeva hommikust ei
olnud kolmanda päeva hommikul küll mälestusi eelmise päeva
merekohinast ja ööbikust, ja kuigi ei olnud sugugi tunnet, et mõne
õlle oleks võinud ju vähem juua, siis mingi kontrast eelnenud õhtu
lõbususele ja hoogsusele ennast tunda andis. Üht merimeest selline
tühine asi ei sega, ja hommikusöök sai normaalselt tarbitud.
Nooruslikult väga hoogsa sõiduga
toimetas meid Dirhami sadamasse Tiidu poeg. Mere Jänku oli seal oma
hommikuselt väljapuhanud moega meid ootamas. Laadisime oma asjad
paati ja lükkasime end slipist lahti. Just enne väljumist tuli meie
juurde sadama kapten, kes küsis, et mis siis paadi nimi on. Tal oli
vaja zhurnaali kirjutada, mis paat ja kuhu läheb. Seletasin, et
registris mu paat ei ole, aga nimi on Mere Jänku. "Mere Jänku,"
kordas kapten, ja ma panin tähele, et tema suunurgad seda kelmikat
sõnapaari öeldes väga muhedalt ja viisakalt hetekeks ülespoole
tõusid. Ma arvan, et sellist purjeka nime ta ilmselt veel kuulnud ei
olnud ja küllap polnud nii toredat paati varem näinud ka. Pandi
niisiis kirja, et Mere Jänku hakkas liikuma kella 10.30 ajal Virtsu
poole.
Sadamast sõitsime välja mootoriga, ja
kui piisavalt kaugele merele olime jõudnud, võtsin kursi lõunasse.
Algas meie reisi viimane sirge. Tuul oli alguses küll väga heast
suunast: paremalt pakstaagist, kuid päris nõrk. Saime ehk umbes
15-20 minutit mootoriga sõita, kui tuul veidi tõusis ja otsustasin
edasi liikuda ainult purjega. Veidi kõhklesin gennakeri heiskmise
suhtes, sest Andresel gennakeri kogemus puudus. Allatuulepurjed on
nimelt alati keerulised käsitseda ja ohtlikumad sõita kui tavalised
purjed. Tuul siiski väga tugev ei olnud ja otsustasin gennakeri
proovida.
Purje sain üles ilusti. Punane
kolmnurk täitus tuulega ja nii need punane ja valge puri meid heas
koostöös edasi viisid. Tuul tõusis, kiirus ka. Tegime nii 4-6
sõlme. Ilm oli superilus: selge taevas mõne pilvega.
Nüüd pean alustama minu Virtsu
reiside vist ühe piinlikuma alalooga. Kündsime aga vapralt merd ja
vedasime lainevagu Virtsu poole. Sõitsin paremal halsil, ja purjed
seega vasakul. Millegipärast olin gennakeri jätnud päris madalale,
nii et ta varjas mul suure osa vaateväljast. Mäletan kunagistest
purjetamiskursuste loengutest palju korratud nõuet, et vaht peab
olema pidev ja 360 kraadi. See tähendab, et laeva juhil peab olema
kogu aeg objektiivne teadmine sellest kuhu ta läheb ja mis tema
ümber toimub. Alati, kui purjetama lähen tuletan seda tõde
korduvalt meelde oma meeskonnale. Tundub, et olen selle pideva
teistele meelde tuletamisega iseenda ära unustanud. Juhtuma hakkas
nii, et ma nägin küll, et ees on suured kivid, kuid kuna gennaker
mu vaatevälja varjas ja noh, eks meri kuidagi sillerdas ka, siis
pidasin neid kive maaninaks ja leidsin, et pean igal juhul suutma
nende eest läbi lipsata selle asemel, et rahulikult neist ümbert
minna. Pressisin siis ja muudkui pressisin nii palju vastu tuult, kui
vähegi sain. Ühel hetkel vaatasin, et pole viga, saan ilusti mööda,
aga taas olin unustanud, et Mere Jänkul on päris märkimisväärne
triiv, ja eriti kui vastutuult pressid ja paadi kiirus tuule tugevuse
suhtes on väike, on triivi osakaal väga märkimisväärne. Ega
midagi, ühel hetkel andsin siis käsu svert üles tõsta, ja rebisin
ka roolilehe ülemisse asendisse. Veidi ikka paari kivi riivasime,
aga üldiselt läks asi õnneks.
Need kivid ei olnud mingi maanina,
lihtsalt geograafilises mõttes näpuotsatäis kive keset suurt vett.
Kuidas, oh kuidas küll mul need nii täpselt üles õnnestus leida?
Ma arvan, et mõni mees poleks seda isegi mitte navigaatori abil nii
hästi suutnud teha. Peaksin arvama, et navigeerisin kehvasti. Jah,
nii võiks arvata, kuid päev ja meie merereis polnud veel kaugeltki
lõppenud, ja tegelikult nagu selgus, ei pruukinud asi olla minu
lohakas navigeerimises vaid põhjus oli palju lihtsam: ma olin
vähemasti toopäev inim-kivimagnet.
Purjetame edasi.
Kriitiline olukord lahendatud,
hingasime kergendatult. Tuul püsis, Voosi kurk meie ees oli lahti,
ja meeleolu hakkas olema taas hüper-super. Kurku saime sisse ilusti.
Voosi kurk on teatavasti üks väga salakaval ja kivine koht. Minu
paat vajab purjetamiseks siiski vaid oma 50cm vett, nii et ei hakanud
tähistatud farvaatriga suurt jändama. Olin kindel, et niipalju ikka
seal vett on, kui mul vaja läheb. Seasaarest saime mööda ilusti.
Pärast seda sõitsime kursiga Vormsi poole. Vaatasin juba, et
napilt-napilt küll, kuid sama halsiga peaksime saama kogu kurgu
läbitud. Ühel hetkel (no nüüd oli küll vaht 360 kraadi) sain
aru, et üsna minu ees vees oli väike parv linde, kes ei ujunud,
vaid seisid põlvini vees. Ahah! Samal hetkel hakkas mere põhi iga
läbitud meetriga kuidagi hoogsalt paadi põhjale lähenema. Nüüd
polnud enam küsimustki, kas sama halsiga edasi sõita või mitte.
Tuli kiiresti sealt madalikult jalga lasta. Seda madalikku jätkus
aga üllatavalt pikalt ja sama pikalt lasime veealuste rannakivide
vahel purjeslaalomit. Saime sealt ka tervelt läbi. Ojaa, madalikul
sõitmise kogemust muudkui tuli. Ütlen juba ette ära, et see kulus
hiljem marjaks ära, sest minu sisemine kivimagnet kogus jõudu ilma,
et mul endal sellest vähimatki aimu oleks olnud.
Ega midagi, Voosist saime siiski päris
sujuvalt läbi. Edasi juba Rohuküla, millest ka liuglevalt ja reipa
kiirusega möödusime. Varsti pärast Rohukülat märkasime
kuskil kaugel ees Eestis viimastel aastatel lisanduvat
maastikuelementi: tuulikuid. Virtsu polnud järelikult enam kaugel.
Siis tekkiski mul esimest korda mõte, et ehk saame juba sel päeval
Virtsu. Andresel oli mõte jääda ööbima Tauksi saarele. Igaks
juhuks uurisin järgi oma taustajõududelt, kas see oleks olnud üldse
lubatud. Selgus, et Väinamere saared on tavainimesele keelatud maa.
Tehakse teadust.
|
Purjetajatele tundmatute laidude nimede selgituseks |
Ma ei suuda siin hakata maailma muutma,
aga ei saa ka mainimata jätta. et hinge teeb täis selline saarte
sulgemine. Olen küllap loomult õel ja paha, aga kuidagi vägisi
viib mõte sinna, et teadurid on endale privaatse saarestiku
organiseerinud, kus siis aeg-ajalt teadust käiakse tegemas ja vahest
ka teadust panemas. Saan aru, et laiud, kus kevadeti pesitsevad
linnud võiksid tõesti olla pesitsemisaegadel suletud, aga miks,
kurat, on vaja kinni panna kõik Väinamere laiud, jääb väga
arusaamatuks. Pigem võiks mõnelegi laiule teha matkajatele hoopis
korraliku lõkke- ja telgiplatsi.
Meie jaoks oleks Tauksile jäämine
tähendanud liiga varakult laagrisse jäämist, nii et mõistlik oli
edasi sõita igal juhul. Meie eesmärk oli ju tegelikult sõita
klassikokkutulekule, mis pidi algama alles reedel, aga parajasti oli
neljapäeva õhtu. Õnneks selgus, et kokkutuleku paigas viibis
klassiõe isa, kes meil lahkelt päev varem lubas saabuda (sest mis
tal ikka muud üle jäi).
Tuul oli vahepeal veidi tugevnenud,
kiirus kasvanud. Tegime nüüd 5-7 sõlme ja kohati saime selle
pakstaaktuulega ilusaid lainesurfe. Ühel hetkel hakkasid juba päris
jõudsalt lähenema lisaks Tauksile ka Sõmeri ja Liia laiud.
Purjetasin aga uljalt edasi ida pool eelnimetatuid. Ma pean ütlema,
et kui ma suurema süvisega purjekaga oleksin sõitnud, oleksin
kindlasti hoolikamalt kaarti vaadanud. Ega mul tegelikult korralikku
kaarti polnudki. Navigaatorile lisaks Eesti Majakate raamatust
koperritud kaardid, kuid need olid pigem skeemid kui merekaardid.
Niisiis, kivimagnet nagu ma olin, sain
ühel hetkel aru, et kuidagi tõmbas taas kivide poole. Nad paistsid
ees, ja neid oli palju ning neid tuli aina juurde sedamööda, kui
neile lähenesime. Einoh, ma sain ikka ühel hetkel aru küll, et ees
ootab paras kivimets. Kui ma selle metsa kogu ilu - ja mis veelgi
tähtsam - potentsiaalse valu ära adusin, hakkas käsi automaatselt
roolile suruma ja otsa ringi keerama. See oleks aga olnud päris
korralik ring. Oot-oot, mõtlesin. Tuul oli mul ju tagant, ja
taganttuulega tegelikult sverti väga vaja polegi, paat sellest oma
juhitavust suurt ei kaota, ja triiv oluliselt ei suurene. Roolilehe
sain ka üles tõsta. Juhtimine muutunuks sellest raskemaks, kuid
mitte võimatuks. Nii tegimegi: tõmbasime roolilehe üles, tõmbasime
sverdi Mere Jänku kõhu alla, ja tõmbasime oma kopsud tasa-tasa,
kuid hästi sügavalt õhku täis. Vot see oli alles slaalom nende
kivide vahel! Tõeliselt äge oli sõita seal ühelt poolt Tauksi,
teiselt poolt Suurrahu ja Roograhu vahelt. Paar korda küll veidi
pontoonidega kive riivasime, kuid üldiselt läks kõik ikka väga
hästi. Huvitav, kas on veel keegi, ja kas on veel paate peale Happy
Cat "Mere Jänku", kes neist vetest purjega läbi on sõitnud?
Tunnistan ausalt: oma naba imetlesime sellise vägiteoga hakkama
saamise puhul siis, olen seda teinud hiljem ja teen edaspidi. Kuid,
ei saa mainimata jätta suurt tarkust, et hea kipper tuleb puhtalt
välja olukordadest, kuhu kogenud kipper kunagi ei satu. Sõidame edasi.
|
Paat kohal. Madrus Andres kah. |
Edasi läks teekond ikka lõunapoole.
Tuul taas ehk veidi-veidi tugevnes, aga oli ikka endiselt väga
mõistuse piires. Aga ei olnud veel minu kivimagnet seks päevaks
maha käinud. Sellise tubli paadiga nagu Mere Jänku tahad ikka igalt
poolt muudkui lõigata, ja kuna Puise nina ja Kakrarahude vahel vett
tundus olema, võtsin kursi nende vahelt läbi. Vett oli, ja kive ka.
Kordus sama, mis Tauksi lähedal, ainult palju väiksemas mastaabis.
See, kuidas toimida, oli meile juba selge, ja läks samamoodi nagu
sel päeval enne korduvalt. Ohhh - ohhh.
Matsalu lahte olin varem näinud
mitmeid kordi lennukilt. aga ei oleks uskunudki, et see nii suur on.
Lahe suudmes olles polnud lahe soppi nähagi. Päris suur vesi
tõesti. Kuid meie mõtted ei olnud muidugi mitte Matsalu lahe ja
Roostiku linnuriigi liigirohkuse juures, vaid eks meis hakkas juba
väike pidulik tunne maad võtma. Pean tunnistama nüüd, et ega me
tegelikult ikka päris Virtsu ei läinud. Klassikokkutuleku koht on
mõned kilomeetrid Virtsust põhja pool. Ühel hetkel hakkasin juba
ära tundma kohti, kus kunagi olin isaga kalal käinud. Siis juba
teadsin, et olime oma eesmärgile päris lähedal. Veidi
proosalisemas võtmes väljendatuna ütles seda ka navigaator, kuid
kui meie "sadamaga" juba silmside tekkis, oli see navile ja
kõigele vaatamata väga pidulik hetk. Võtsin kursi kaldale. Väike
nõupidamine Andresega randumiskoha üle, ja juba valmistusimegi
randumiseks. Puri alla, mõlad kätte, ja randa.
Olime kohal. Kolme päevaga, nagu kunagi olin silmad vidukil kaarti
vaadates arvestanud.
Olime . . . rõõmsad . . . uhked . . .
väsinud . . . õnnelikud . . . Need on hetked, mida elus hiljem veel
palju, palju meenutad. Pidulik, kuid mitte siiski nii pidulik, et
siin ohhetama ja ahhetama jäädagi. Pealegi: paat oli vaja
kinnitada, asjad paadist välja tõsta, klassiõe isale oli vaja
minna raporteerima jne.
Just: jaa nii edasi. See lugu läheb ka
veel edasi.