Saimaa 2013, osa 4

Järgmisel päeval, 23. juunil ärkasime hetkeks selle peale, et meie naabrid-kajaklased ennast minema asutasid ja asju pakkisid. Siis magasime edasi kuni une lõppemine juba ennast tõsiselt tunda andis. Taas oli hommik väga ilus: päikesepaisteline ja soe. Kuna oli juba Juhannus-nädalalõpu viimane päev, asutasid laevade seltskonnad end koduteele ja see andis tunda: iga natukese aja tagant möödus meie lahesopi eest mõni suurem või väiksem laev suurema või väiksema rohkem või vähem kolmanda päeva peomeeleolus seltskonnaga.

Saimaa 2013, osa 3

Järgmisel hommikul oli ilm endiselt ilus. Tuult oli küll veidi rohkem ja paraku puhus ta meie tulevasele liikumissuunale vastu, aga midagi hullu ka ei olnud. Hommikusöök erines seekord tavalisest kehakinnitusest selle poolest, et einestamise koht ja eriti sealt avanev vaade oli suurepärane. Enne hommikust kehakinnitust käisin veel ujumas, mis mõjus oodatult väga karastavalt ja toniseerivalt.

Saimaa 2013, osa 2

Väga huvitava ja hariva hommikusöögi lõppedes tundsin kohe, et nüüd on vaja ruttu-ruttu vee peale saada. Minu armas Mere Jänku oli meid ilusasti rannas ootamas ja algaski asjade laevale pakkimine. Üllatus, mida mainisin eelnevas sissekandes seisnes selles, et jätsin seekord Grabneri ilusad täispuhutavad istmed täis puhumata ja oma kohtadele sättimata. Nende asemel kasutasin istmetena 40-liitriseid kuiv-kotte, mille kinnitasin rihmadega sama moodi, nagu istmedki. Ei üritagi siin asja põnevaks ajada, et noh, kuidas siis läks.

Saimaa 2013, osa 1

Minul ja minu Mere Jänkul on saanud juba traditsiooniks, et Jaanipäeva ajal tuleb üks tubli sõit korraldada. Nii ka sel aastal. 2 aastat tagasi sai sügisel käidud Saimaal ja juba siis otsustasin, et tahan sinna kunagi veel tagasi. Vana mõte ja kutse muutusid nii tugevaks, et Jaani purjetamise kohta polnud sugugi raske paika panna. Koha paika paneku alla mõtlen küll kohta väga üldiselt, sest Saimaa on väga suur piirkond, ulatudes Põhja-Lõuna suunas sadu kilomeetreid.

Kessulaid

Lugu läheb edasi nii, et raporteeritud sai. Õnneks oli klassiõe isa Uusi juba meie tulekust informeeritud ja kutsus meid lahkelt sisse. Igaks juhuks võtsime siiski aiakäru ja tõime sellega paadimootori ja ülejäänud kotid rannast ära.

Õhtul grillisime veel, mis grillida oli ja keetsime matkariisi, mida keeta oli. Jõime veini, mida ka õnneks veel juua oli. Veiniklaasi ääres tegime juttu järgmisest päevast. Uurisime, kas Uusi ehk ei tahaks käia Kessulaiul.

Tallinn - Virtsu 2013 (osa 3)

Erinevalt teise päeva hommikust ei olnud kolmanda päeva hommikul küll mälestusi eelmise päeva merekohinast ja ööbikust, ja kuigi ei olnud sugugi tunnet, et mõne õlle oleks võinud ju vähem juua, siis mingi kontrast eelnenud õhtu lõbususele ja hoogsusele ennast tunda andis. Üht merimeest selline tühine asi ei sega, ja hommikusöök sai normaalselt tarbitud.

Nooruslikult väga hoogsa sõiduga toimetas meid Dirhami sadamasse Tiidu poeg. Mere Jänku oli seal oma hommikuselt väljapuhanud moega meid ootamas. Laadisime oma asjad paati ja lükkasime end slipist lahti. Just enne väljumist tuli meie juurde sadama kapten, kes küsis, et mis siis paadi nimi on. Tal oli vaja zhurnaali kirjutada, mis paat ja kuhu läheb. Seletasin, et registris mu paat ei ole, aga nimi on Mere Jänku. "Mere Jänku," kordas kapten, ja ma panin tähele, et tema suunurgad seda kelmikat sõnapaari öeldes väga muhedalt ja viisakalt hetekeks ülespoole tõusid. Ma arvan, et sellist purjeka nime ta ilmselt veel kuulnud ei olnud ja küllap polnud nii toredat paati varem näinud ka. Pandi niisiis kirja, et Mere Jänku hakkas liikuma kella 10.30 ajal Virtsu poole.

Sadamast sõitsime välja mootoriga, ja kui piisavalt kaugele merele olime jõudnud, võtsin kursi lõunasse. Algas meie reisi viimane sirge. Tuul oli alguses küll väga heast suunast: paremalt pakstaagist, kuid päris nõrk. Saime ehk umbes 15-20 minutit mootoriga sõita, kui tuul veidi tõusis ja otsustasin edasi liikuda ainult purjega. Veidi kõhklesin gennakeri heiskmise suhtes, sest Andresel gennakeri kogemus puudus. Allatuulepurjed on nimelt alati keerulised käsitseda ja ohtlikumad sõita kui tavalised purjed. Tuul siiski väga tugev ei olnud ja otsustasin gennakeri proovida.

Purje sain üles ilusti. Punane kolmnurk täitus tuulega ja nii need punane ja valge puri meid heas koostöös edasi viisid. Tuul tõusis, kiirus ka. Tegime nii 4-6 sõlme. Ilm oli superilus: selge taevas mõne pilvega.

Nüüd pean alustama minu Virtsu reiside vist ühe piinlikuma alalooga. Kündsime aga vapralt merd ja vedasime lainevagu Virtsu poole. Sõitsin paremal halsil, ja purjed seega vasakul. Millegipärast olin gennakeri jätnud päris madalale, nii et ta varjas mul suure osa vaateväljast. Mäletan kunagistest purjetamiskursuste loengutest palju korratud nõuet, et vaht peab olema pidev ja 360 kraadi. See tähendab, et laeva juhil peab olema kogu aeg objektiivne teadmine sellest kuhu ta läheb ja mis tema ümber toimub. Alati, kui purjetama lähen tuletan seda tõde korduvalt meelde oma meeskonnale. Tundub, et olen selle pideva teistele meelde tuletamisega iseenda ära unustanud. Juhtuma hakkas nii, et ma nägin küll, et ees on suured kivid, kuid kuna gennaker mu vaatevälja varjas ja noh, eks meri kuidagi sillerdas ka, siis pidasin neid kive maaninaks ja leidsin, et pean igal juhul suutma nende eest läbi lipsata selle asemel, et rahulikult neist ümbert minna. Pressisin siis ja muudkui pressisin nii palju vastu tuult, kui vähegi sain. Ühel hetkel vaatasin, et pole viga, saan ilusti mööda, aga taas olin unustanud, et Mere Jänkul on päris märkimisväärne triiv, ja eriti kui vastutuult pressid ja paadi kiirus tuule tugevuse suhtes on väike, on triivi osakaal väga märkimisväärne. Ega midagi, ühel hetkel andsin siis käsu svert üles tõsta, ja rebisin ka roolilehe ülemisse asendisse. Veidi ikka paari kivi riivasime, aga üldiselt läks asi õnneks.

Need kivid ei olnud mingi maanina, lihtsalt geograafilises mõttes näpuotsatäis kive keset suurt vett. Kuidas, oh kuidas küll mul need nii täpselt üles õnnestus leida? Ma arvan, et mõni mees poleks seda isegi mitte navigaatori abil nii hästi suutnud teha. Peaksin arvama, et navigeerisin kehvasti. Jah, nii võiks arvata, kuid päev ja meie merereis polnud veel kaugeltki lõppenud, ja tegelikult nagu selgus, ei pruukinud asi olla minu lohakas navigeerimises vaid põhjus oli palju lihtsam: ma olin vähemasti toopäev inim-kivimagnet.

Purjetame edasi.

Kriitiline olukord lahendatud, hingasime kergendatult. Tuul püsis, Voosi kurk meie ees oli lahti, ja meeleolu hakkas olema taas hüper-super. Kurku saime sisse ilusti. Voosi kurk on teatavasti üks väga salakaval ja kivine koht. Minu paat vajab purjetamiseks siiski vaid oma 50cm vett, nii et ei hakanud tähistatud farvaatriga suurt jändama. Olin kindel, et niipalju ikka seal vett on, kui mul vaja läheb. Seasaarest saime mööda ilusti. Pärast seda sõitsime kursiga Vormsi poole. Vaatasin juba, et napilt-napilt küll, kuid sama halsiga peaksime saama kogu kurgu läbitud. Ühel hetkel (no nüüd oli küll vaht 360 kraadi) sain aru, et üsna minu ees vees oli väike parv linde, kes ei ujunud, vaid seisid põlvini vees. Ahah! Samal hetkel hakkas mere põhi iga läbitud meetriga kuidagi hoogsalt paadi põhjale lähenema. Nüüd polnud enam küsimustki, kas sama halsiga edasi sõita või mitte. Tuli kiiresti sealt madalikult jalga lasta. Seda madalikku jätkus aga üllatavalt pikalt ja sama pikalt lasime veealuste rannakivide vahel purjeslaalomit. Saime sealt ka tervelt läbi. Ojaa, madalikul sõitmise kogemust muudkui tuli. Ütlen juba ette ära, et see kulus hiljem marjaks ära, sest minu sisemine kivimagnet kogus jõudu ilma, et mul endal sellest vähimatki aimu oleks olnud.

Ega midagi, Voosist saime siiski päris sujuvalt läbi. Edasi juba Rohuküla, millest ka liuglevalt ja reipa kiirusega möödusime. Varsti pärast Rohukülat märkasime kuskil kaugel ees Eestis viimastel aastatel lisanduvat maastikuelementi: tuulikuid. Virtsu polnud järelikult enam kaugel. Siis tekkiski mul esimest korda mõte, et ehk saame juba sel päeval Virtsu. Andresel oli mõte jääda ööbima Tauksi saarele. Igaks juhuks uurisin järgi oma taustajõududelt, kas see oleks olnud üldse lubatud. Selgus, et Väinamere saared on tavainimesele keelatud maa. Tehakse teadust.

Purjetajatele tundmatute laidude nimede selgituseks

Ma ei suuda siin hakata maailma muutma, aga ei saa ka mainimata jätta. et hinge teeb täis selline saarte sulgemine. Olen küllap loomult õel ja paha, aga kuidagi vägisi viib mõte sinna, et teadurid on endale privaatse saarestiku organiseerinud, kus siis aeg-ajalt teadust käiakse tegemas ja vahest ka teadust panemas. Saan aru, et laiud, kus kevadeti pesitsevad linnud võiksid tõesti olla pesitsemisaegadel suletud, aga miks, kurat, on vaja kinni panna kõik Väinamere laiud, jääb väga arusaamatuks. Pigem võiks mõnelegi laiule teha matkajatele hoopis korraliku lõkke- ja telgiplatsi.

Meie jaoks oleks Tauksile jäämine tähendanud liiga varakult laagrisse jäämist, nii et mõistlik oli edasi sõita igal juhul. Meie eesmärk oli ju tegelikult sõita klassikokkutulekule, mis pidi algama alles reedel, aga parajasti oli neljapäeva õhtu. Õnneks selgus, et kokkutuleku paigas viibis klassiõe isa, kes meil lahkelt päev varem lubas saabuda (sest mis tal ikka muud üle jäi).

Tuul oli vahepeal veidi tugevnenud, kiirus kasvanud. Tegime nüüd 5-7 sõlme ja kohati saime selle pakstaaktuulega ilusaid lainesurfe. Ühel hetkel hakkasid juba päris jõudsalt lähenema lisaks Tauksile ka Sõmeri ja Liia laiud. Purjetasin aga uljalt edasi ida pool eelnimetatuid. Ma pean ütlema, et kui ma suurema süvisega purjekaga oleksin sõitnud, oleksin kindlasti hoolikamalt kaarti vaadanud. Ega mul tegelikult korralikku kaarti polnudki. Navigaatorile lisaks Eesti Majakate raamatust koperritud kaardid, kuid need olid pigem skeemid kui merekaardid.

Niisiis, kivimagnet nagu ma olin, sain ühel hetkel aru, et kuidagi tõmbas taas kivide poole. Nad paistsid ees, ja neid oli palju ning neid tuli aina juurde sedamööda, kui neile lähenesime. Einoh, ma sain ikka ühel hetkel aru küll, et ees ootab paras kivimets. Kui ma selle metsa kogu ilu - ja mis veelgi tähtsam - potentsiaalse valu ära adusin, hakkas käsi automaatselt roolile suruma ja otsa ringi keerama. See oleks aga olnud päris korralik ring. Oot-oot, mõtlesin. Tuul oli mul ju tagant, ja taganttuulega tegelikult sverti väga vaja polegi, paat sellest oma juhitavust suurt ei kaota, ja triiv oluliselt ei suurene. Roolilehe sain ka üles tõsta. Juhtimine muutunuks sellest raskemaks, kuid mitte võimatuks. Nii tegimegi: tõmbasime roolilehe üles, tõmbasime sverdi Mere Jänku kõhu alla, ja tõmbasime oma kopsud tasa-tasa, kuid hästi sügavalt õhku täis. Vot see oli alles slaalom nende kivide vahel! Tõeliselt äge oli sõita seal ühelt poolt Tauksi, teiselt poolt Suurrahu ja Roograhu vahelt. Paar korda küll veidi pontoonidega kive riivasime, kuid üldiselt läks kõik ikka väga hästi. Huvitav, kas on veel keegi, ja kas on veel paate peale Happy Cat "Mere Jänku", kes neist vetest purjega läbi on sõitnud? Tunnistan ausalt: oma naba imetlesime sellise vägiteoga hakkama saamise puhul siis, olen seda teinud hiljem ja teen edaspidi. Kuid, ei saa mainimata jätta suurt tarkust, et hea kipper tuleb puhtalt välja olukordadest, kuhu kogenud kipper kunagi ei satu. Sõidame edasi.

Paat kohal. Madrus Andres kah.

Edasi läks teekond ikka lõunapoole. Tuul taas ehk veidi-veidi tugevnes, aga oli ikka endiselt väga mõistuse piires. Aga ei olnud veel minu kivimagnet seks päevaks maha käinud. Sellise tubli paadiga nagu Mere Jänku tahad ikka igalt poolt muudkui lõigata, ja kuna Puise nina ja Kakrarahude vahel vett tundus olema, võtsin kursi nende vahelt läbi. Vett oli, ja kive ka. Kordus sama, mis Tauksi lähedal, ainult palju väiksemas mastaabis. See, kuidas toimida, oli meile juba selge, ja läks samamoodi nagu sel päeval enne korduvalt. Ohhh - ohhh.

Matsalu lahte olin varem näinud mitmeid kordi lennukilt. aga ei oleks uskunudki, et see nii suur on. Lahe suudmes olles polnud lahe soppi nähagi. Päris suur vesi tõesti. Kuid meie mõtted ei olnud muidugi mitte Matsalu lahe ja Roostiku linnuriigi liigirohkuse juures, vaid eks meis hakkas juba väike pidulik tunne maad võtma. Pean tunnistama nüüd, et ega me tegelikult ikka päris Virtsu ei läinud. Klassikokkutuleku koht on mõned kilomeetrid Virtsust põhja pool. Ühel hetkel hakkasin juba ära tundma kohti, kus kunagi olin isaga kalal käinud. Siis juba teadsin, et olime oma eesmärgile päris lähedal. Veidi proosalisemas võtmes väljendatuna ütles seda ka navigaator, kuid kui meie "sadamaga" juba silmside tekkis, oli see navile ja kõigele vaatamata väga pidulik hetk. Võtsin kursi kaldale. Väike nõupidamine Andresega randumiskoha üle, ja juba valmistusimegi randumiseks. Puri alla, mõlad kätte, ja randa. Olime kohal. Kolme päevaga, nagu kunagi olin silmad vidukil kaarti vaadates arvestanud.

Olime . . . rõõmsad . . . uhked . . . väsinud . . . õnnelikud . . . Need on hetked, mida elus hiljem veel palju, palju meenutad. Pidulik, kuid mitte siiski nii pidulik, et siin ohhetama ja ahhetama jäädagi. Pealegi: paat oli vaja kinnitada, asjad paadist välja tõsta, klassiõe isale oli vaja minna raporteerima jne.

Just: jaa nii edasi. See lugu läheb ka veel edasi.