Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 3

Merel olla on alati nii tore ja vahva, aga kui sa oled terve päev lainetel loksunud ja oled läbimärg, su jalad on juba mitu tundi külmetanud ja tunned, et näljatunne sinus võtab ikka rohkem ja rohkem võimust, ning sa tead, et kohe-kohe saad kuivad riided selga, saad tule üles tehtud ja sooja jooki ning sööki, siis on sul päris rahulik ja hea meel, kui jala kuivale ja kindlale maale saad.

Just selline oli minu meeleolu, kui ma märgade saabaste lirtsudes Murastes maale astusin. Ega muud, kui kotid ja kõik trään kaldale, ja kuivi riideid selga ajama. Kuivad riided mul loomulikult kaasas olid. Olin pannud sokid koos oma magamiskoti, madratsi ja telgiga samasse kotti. Kui selle koti lahti tegin sain kohe aru, et midagi on väga valesti. Kotis oli päris korralik kogus vett. Niisiis sokid, magamiskott, telk ja madrats olid läbimärjad. Magamiskotist väänasin vett välja. Midagi sellist ei olnud minuga kunagi mitte ühel rännul juhtunud, ja arusaadavalt olin hetkeks paanikas. Mis oli juhtunud, ei saanudki päris hästi aru, aga ilmselt ei olnud ma oma "dry bag"-i piisavalt hoolikalt sulenud ja koti suu oli olnud ka sõidu suunas. See tähendas, et lained peksid sinna päris sure hooga peale.

Mis parata, tuli hakata kiirelt midagi tegema, et päästa, mis päästa andis. Veel oli veidi päikest. Mõnikümmend meetrit meie randumiskohast eemal oli rannal haraline pikalikukkunud kuivanud puu. Viskasin oma magamiskoti ja sokid sinna peale, telgi võtsin ka lahti, et see kuivaks. Õnneks, kuna telk oli siiski pakis ja tihedasti rulli keeratud, siis vesi ei olnud kõikidesse telgi voltidesse veel tunginud.

Märgadest riietest lahti saamine osutus vaevaliseks protsessiks, millega, tõesõna, ähkides ja puhkides siiski hakkama sain. Kuivade riiete selga-jalga saamine oli hoopis kiirem ja mõnusam. Hea, et neid minu jaoks üks komplekt leidus. Mõnus! Tõesti mõnus!

Jooksin seal rannal paljajalu edasi-tagasi ja toimetasin. Andrese lõdisemise põhjal võis arvata, et tal oli ikka väga külm ja sant olla. Kummikutes oli tal nii palju vett, et neid oli jalast väga raske ära saada.

Püüdsin tuld üles saada. Meie tulemasinad olid märjaks saanud ja ei toiminud. Ühe saime siiski suure vaevaga kuidagi niikaugele, et mingi leegi see meile andis. Andsin endale lubaduse, et järgmiseks retkeks ostan endale korraliku tormituleka. Et meie trööstitu olukorra kirjeldamisse väikegi paus teha võin praeguseks kinnitada, et olen selle lubaduse täitnud: ostsin endale umbes väikese kahuri suuruse Zippo tormitulemasina.

Tule saime üles. Tavaliselt olen ma uhke selle üle, et ma süütan lõkke okstest ja muust kohalikust materjalist, kasutamata mingeid süütevedelikke või muid aineid. Seekord olin õnneks kaasa võtnud süütepakikesi ja pean ütlema, et kasutasin neid ilma mingi südametunnistuse piinata.

Mul on veel üks põhimõte ja see on, et matkal peab hästi sööma, vähemalt õhtust. Meil oli kaasas grillvorste ja ühekordseid grille. Ühe sellise paningi põlema. Andres tundus olevat oma võitluses külmaga siiski peale jäänud olevat. Eks me tegelikult ju tarbisime kõike kaasasolevat, mis tunde vähegi soojemaks võis teha, ja ei saa ütlemata jätta, et võrdlemisi resultatiivselt: soojem hakkas. Siiski: tarbimine tarbimiseks, kuid minu arvates on väga oluline, et sellises olukorras, kus külm vägisi konti sisse murrab, siis on parem, kui ennast liigutad ja (kogu aeg) midagi teed selleks, et sooja saaks. Kui võimalik, kui vähegi võimalik.

Soojad grillvorstid ja väike vein tegid oma töö, meeleolu muutus mingi aja pärast veelgi soojemaks. Andres oli - mis seal salata - kogu ekspeditsiooni suhtes skeptiline ja hakkas küsima minu arvamust selle lõpetamise kohta sealsamas Muraste rannas. Pidasime maha keskustelu, mille tulemusel otsustasime siiski, et ehk tasuks jätkata või vähemalt ei maksnud kohe õhtul käega lüüa.

Tegelikult oli asi, jah, päris lootusetu ses mõttes, et minu arvestuste kohaselt oleksime pidanud esimese päeva lõpuks jõudma Pakrile! Kontakteerusin oma venna Kalllega, kes andis teada, et hommikul saaksime Muraste otsast suhteliselt soodsa tuulega minema, aga see tuul puhuks ilmaennustuse järgi nii umbes kell 8-11. Arvestasin, et kui hommikul kell 6.30 ärkaksime ja kiirelt minema saaksime, siis ehk oleks veel mingi lootus õigeks ajaks Virtsu jõuda. Mul tekkis tõesti mingi lootus, aga nüüd tagantjärgi võin öelda, et olin liigselt optimistlik. Minu optimismile andis tuld kindlasti veel see, et olin oma sokid ja magasmiskoti ilusti kuivaks saanud ning perspektiiv saada hommikul jalga kuivad saapad tundus vägagi reaalne.

Õhtul käis meil külas üks kohalik uudishimulik põdravasikas. Läks teine põlvini merre ja hakkas siis aeg-ajalt merevett larpides meile lähenema. 20-25 meetri kaugusele tuli ja siis otsustas metsa tagasi joosta. Mingi aja pärast aga saabus tagasi. Ilmselgelt tundus teda huvitavat lähem tutvus minu Mere Jänkuga. Ahh, kui ilusa pildi oleksin ma saanud põdravasikast mere pool ja põlvini vees minu Mere Jänku kõrval loojuva päikese taustal. Kui vaid kaamera oleks käepärast olnud. Aga misteha - ei olnud.

Võtsime veel veidi kinnitust meie optimistlikele plaanidele ja pugesime kottidesse. Oli juba pime.

Hommikul ärkasin ilusti selle peale, et kell 6.30 mobiiltelefon laulis oma ettenähtud äratusmeloodiat. Üldisest ärakmisest ei tulnud aga midagi välja ja ajasime ennast telgist välja alles oma poolteist tundi hiljem. Ilm oli ilus. Tuul oli just sealt, kus ta see kellaaeg olema pidi, aga pööras ka varsti nii, nagu pöörama pidi, ehk siis meile ebasoodsamasse suunda.

Hommikud on matkadel olles vist (kui just ilm segi ei ole) kõige tavalisemad ja rutiinsemad ajad. Vesi kuumaks, puder kaussi ja suhu ja kõhtu, võileib ja kohvi ka peale, asjad kokku ja minema. Nii see meil just oli. Pakkimisel võtsin arvesse eelmise päeva kurbi kogemusi.

Tuul ei olnud küll parimast suunast, aga mitte ka päris vastu, ja selle tugevus päris meeldiv, nii et sõita võis. Minu saapad olid kuivad, aga merel olles said taas päris ruttu läbimärjaks. Andsin endale järjekordse lubaduse enne järgmist purjetamist kindlasti kummikud osta. Peagi möödusime Suurupist.