Tuttav järv, uued tegijad. 20. august.

Seekord taas järvel, mille kaldal kunagi esimest korda iseseisvalt oma Mere Jänkut kokku panin.

Kaaslasteks Juri ja Arvo, purjetamises alles algajad, alustajad.

See purjetamine sai kokku lepitud juba mingi aeg tagasi, ja seda päevakavva sobitada oli keskmiselt keeruline. Sellepärast ei tahtnud seda kuidagi ära jätta. Mainin seda sellepärast, et tuul oli tugev. Oleks ma olnud tol päeval mere kaldal, ei oleks hakanud kotte autost välja võtmagi. Häbeneda poleks aga pidanud, sest näiteks Linda Liinidki jätsid oma laevad kai äärde.

5. august Viimsis, ja seltsis segasem.

Selle purjetamise algpõhjuseks sai pautimine Happy Catiga. Olen pautimisest varemgi kirjutanud. Täpsemalt sellest, et teatud spetsiifika ja teatud võtted siin on, mida järgida. Vahest peab teistele häpikätlastele ses asjas nõu andma teoreetiliselt, vahest praktiliselt. Seekord oli praktilise nõuande päev.

Kes jonni ei jäta, jõuab Naissaarele

Naissaare matk toimus. 02. augusti varajasel pärastlõunal alustasime oma matka Noblessneri sadamast.

Tuul oli veidi nõrgem kui eelmisel korral, aga suund täpselt sama, ehk siis slipist mere poole minema hakates täpselt vastu. "Ja kuidas siis õnnestusid paudid, " küsite ehk? Vastan. Sadamast välja saamiseks tegime kümneid ja kümneid paute - viimane kui üks õnnestunult. Ei mingit probleemi.