Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 4

Suurupile järgnes Vääna Jõesuu rand, siis "Hamleti kalju", ja hakksime juba sihtima Lohusalu poole. Tuule tugevus oli päris hea, aga suund ikka endiselt kehvapoolne, enam-vähem vastu. Oma loovimistega sattusin kuidagi liiga sügavale Lahepere lahte, mistõttu sealt välja saamiseks tuli juba selgesti vastutuult loovida. Ilm oli iseenesest ilus ja soe, päike paistis ja purjetada võis. Olime just Pakri poolsaarest mööda saamas, kui tuul selgelt vaiksemaks hakkas jääma ja lõpuks päris ära kustus.
Oma jonnakuses ma tihti pigem passin tuulevaikuses niisama, kui et mootori käima tõmban, aga Andrese ettepanekul (ja tal oli igati õigus) käivitasin mootori ja hakkasime sisepõlemisjõul edasi liikuma. Mul puudus varem oluline kogemus mootoriga pikemalt sõita, kui vaid ehk kõige rohkem paarsada meetrit korraga. Panin tähele, et korralikuks ja stabiilseks sõiduks ei saa mootorit liiga madalatel pööretel käia lasta: hakkab kuidagi vänderdama ja õiget kurssi pidada on raske. Kõige otstarbekam on päris keskmised pöörded, ehk siis nii palju kui soovitatakse käivitamise ajaks peale keerata.

Kalle andis meile vahepeal tuule teavet. Ta informeeris, et umbes kesköö paiku pidi hakkama puhuma meile soodsam tuul. Olime Andresega hetkeks juba nii vaprad, et mõtlesime, et no olgu, sõidame siis kasvõi ööläbi. Olukord hakkas paraku muutuma praktiliselt kohe pärast päikese loojangut. Sellest muutusest andis kõigepealt märku jahenev õhk. Olime vahepeal jõudnud Pakri saarte piirkonda. Andresele saabus mõistus koju varem kui mulle ja ta arvas, et peaksime ehk Pakrile ööbima minema. Hetke olin veel sel määral hakkamist ja külma mereõhku täis, et oleksin kõigele vaatamata edasi sõitnud. Kõigele vaatamata tähendab siin väsimust, külmetavaid jalgu ja iga minutiga kasvavat külmatunnet kraevahel. Õnneks jõudis koju ka minu mõistus ja võtsin suuna Suur-Pakri loodetippu. Hakkas juba hämarduma ja sobiva randumiskoha valik ei olnud lihtne. Eemalt paistis kogu kallas olevat ilus lauge rand, kuid lähemal olles selgus, et tegemist oli võrdlemisi järsu ja kõrge kaldaga. Minu binokkel ei osutunud veekindlaks, mistõttu pidin lootma vaid oma silmadele. Lubasin, et ostan endale veekondla binokli. Lubadus tänaseks täidetud. Muide, jäi ühes eelmises osas mainimata, et kummikud on ka ostetud ja juba proovitudki. Sellest kunagi hiljem.

Suur-Pakri ranniku olin tegelikult juba varem satelliidipiltidele toetudes välja valinud. Selles kohas, kuhu lähenesime, tundus taevapiltide põhjal olema kõige vähem kive. Ega neid reaalses elus samuti palju ei olnud. Paadiga pääses randa ilusti, mis (madal süvis!) on üks Happy Cat suuri vooruseid.

Rannik oli väga omapärane. Päris mitu meetrit kõrge järsk kallas, mis koosnes vee poolt lapikuteks lihvitud kividest. Kaldast üles saamisega oli tükk tekemist, sest kuigi oma 10-20cm laiad, libisesid need kivid jalge all hullemini kui liiv. Mäletan, et kord, kui olin järjekordse laadungi kotte kaldast üles viinud ja järgmist satsi tooma läksin, libisesin kividel ja kukkusin tagmikule. Haiget eriti ei saanud, aga millegipärast läks see kukkumine nii hinge, et paugupealt läks meel kuidagi nukraks ja hakkas ebameeldivalt külm. Pärast seda ellpoolkirjeldatud kallast oli veel oma paarkümmend meetrit samadest kividest koosnevat tasasemat, kuid siiski veidi lainelist seljandikku. Peale seda - puud ja rohukamar.

Oli juba pime, kui oma asjad laagrisse saime. Kella ei tahtnudki enam vaadata. Olime väga väsinud. Andresel oli ainus mõte, et kuidas magamiskotti saada. Mul oli üks mõte rohkem: et võtaks veel enne und paar lonksu minu omatehtud mustsõstralikööri. Sellest joogist paar sõna. On teine tõesti hea purjetamisjook. Päris kange, nii veidi üle 30 kraadi pakuks, ja magus. Hea naturaalse mustsõstra maitsega. Külmaga saad ühekorraga siis nii soojarohtu kui energiat, mida organism kiiresti kasutada saab. Bonusena veel paras annus C-vitamiini.

Leppisime Andresega kokku, et hommikul äratust ei tule. Oli juba väga selge, et järgmise päeva õhtuks me Virtsu ei jõua. Pealegi - lubatud oli kagutuult, ehk siis vähemasti Dirhamist Virtsu sõitmiseks mitte just kõige parem variant.

On mis on, aga sellistel matkadel on uni ikka väga hea. Pean kirjutama veel sellest, et Andres oli enne reisi veidi tõbine, veel 5 päeva enne starti Noblessnerist kõrges palavikus. Me mõlemad, aga ilmselt Andres eriti olime mures, et kas tal tervis ikka vastu peab. Nii kummaline kui see ka pole, vaatamata külmale ja märg olemisele, Andrese tervis paranes reisi ajal päris jõudsalt ja võib öelda, et selline shokiteraapia mõjus talle väga positiivselt. Aga võib-olla oli asi hoopis C-vitamiinis . . .

Hommikul ärkasime võrdlemisi hilja. Kui endale kargud alla ajasin, oli Andres juba õues triksis-traksis. Kuna kuskile enam kiiret ei olnud, otsustasime saarel veidi ringi jalutada. Saare loodus on väga ilus. Nõuka-aega meenutavad umbes iga 10-20 sammu tagant pommi- ja mürsukillud ja muu militaarne pudi-padi, kuid saare hing on sellest räpsust majesteetlikult ja uhkelt üle.

Jalutuskäik lõppes korraliku vihmasagaraga. Telk ei olnud veel kokku pakitud ja sai märjaks. Õnneks vihm kaua ei kestnud ja jõudsime enne järgmist vihma telgi kuivaks saada ja laagri kokku pakkida. Lahkusime Suur-Pakri saarelt. Tuul oli seekord soodne. Jah, kirjutasin õigesti - soodne, ja mingi aja pärast lausa tagant. Paraku unustasin oma navigaatori kohe sisse lülitada ja meie kiiremad hetked jäid registreerimata, kuid 7,5 sõlme Mere Jänku kiirust nägin navi pealt ära. Tuul ei olnudki, tegelikult, eriti tugev. Võtsin päeva sihiks Dirhami. Sinna lubas lahkelt meile vastu tulla ja sealt meid peale võtta minu poeg Raimond. Tuul oli nii soodne, et Dirham tundus väga reaalne. Siinkohal tuli mulle meelde ühe kunagise palverännakukaaslase ütlus, et kui sa tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest.