Teekond Tallinnast Virtsu (poole), lõpetus

Saime Pakril oma kraami vihmasagarate vahelisel ajal ilusti ära kuivatatud, ladusime oma kotid laevale ja tõukasime paadi lahti. Pakri loodeninast möödusime ladusalt ja siis kogesime ühel hetkel midagi, mis kogu reisi ajal oli olnud vaid kauge unistus - puhus tagantuul. Tundus uskumatuna, et Pakri kaugenes meist sirgjooneliselt, ilma loovimise sikk-sakita. Selgus, et kui loovima ei pea, siis liigub edasi üsna jõudsalt.

Minu Garmini navigaatori kaardis ei ole kahjuks näha sadamaid ja sellepärast kasutasin oma taustajõudu Kallet, kes mulle telefoni teel Dirhami koordinaadid andis. Jaa, tundus olevat küllaltki reaalne sinna jõuda tuulega, millega meid äkki õnnistatud oli.

Paraku hakkas taevas muutuma kas just kohe süngeks, aga ütleme nii, et silmapiir maa ja mere kohal hakkas koosnema erivärvilistest pilvedest, mille dünaamiline tendents oli muutuda tumedamaks. Olin Pakril õnneks (ja lõpuks) taibanud oma vettpidavad riided selga panna, aga paraku olid Andresel jalas vaid tavalised teksapüksid ja üll kile, mille olin talle Tallinnas andnud ja mille arvasin olevat samuti vettpidav, aga just sel hetkel seal teel Dirhami poole Andres tunnistas, et tuhkagi see kile niiväga vettpidav oli.

Tuli, mis tulema pidi. Pilved muudkui lähenesid, ja mõne aja pärast ei olnud läbi vihmamüüri enam randa näha. Tuul tugevnes ja muutus puhanguliseks. Sadas vihma, ja peagi päras korralikku rahet. Tuul oli endiselt tagant, mis tähendas päris head tempot. Kahju, et mul navigaator patareide säästmiseks just sel hetkel väljas oli. Kui kõvemad pagid juba möödas olid, mõõtsin kiiruseks 7,5-8 sõlme.

Ei ole vist raske arvata, et rahet tavaliselt liiga kuuma ilmaga ei saja. Niisiis, oli päris jahe, Andres oli praktiliselt pealaest jalatallani märg, ja me olime Dirhamist veel siiski üpris kaugel. Nooohhh, hakkas Andres vihjama, et kas ehk äkki mõnd lähemat sadamat pole, kuhu võiksime minna ja oma sõidu lõpetada. Eks mulgi oli külm, aga sellega, et jalad olid külmad ja märjad hakkasin juba vaikselt harjuma. Tänu kummeeritud riietele püsisin ma kuivana, nii et minu poolest veel sõita võis, ja põikpäisus minus võidutses terve mõistuse üle. Üritasin oma purjekaaslast innustada edasi purjetama: ehk veame vaatamata külmale Dirhamini välja. Paraku hakkas tuul nõrgenema ja ka suunda muutma, puhudes meile taas peaaegu et vastu, mis sundis mind kurssi võtma juba Osmussaare suunas.

Õnneks, ja õnneks kõigile saabus minugi mõistus koju ja kasutasin taas taustajõude: Kalle andis mulle Rannaküla sadama koordinaadid, mis oli hoopis lähemal kui Dirham. Lõin mootorile hääled sisse ja võtsime kursi Rannaküla poole. Meri jäi aina tüünemaks ja tüünemaks. Oli tõesti viimane aeg see reis lõpetada. Meie suureks õnneks oli meie teisel olulisel taustajõul Raimondil meile võimalik Rannakülla vastu tulla. Sõitsime sadamasse. Päris slippi seal ei olnud, aga vähemasti pool-looduslik laugem koht leidus. Kahjuks oli seal põhi väga pehme, aga saime siiski purjeka välja. Vihma sadas. Võtsime Mere Jänku lahti ja paigutasime ta kottidesse Üks kohalik kalur tuli uudistama, et kuidas saab ikka sellise paadi nii väikestesse kottidesse ära mahutada. Kurtis veel, et kala pole kehvade ilmade pärast ja kuskilt ülevalt tulnud tagatipuks käsk järgmiseks päevaks tuulehaugi võrgud veest välja võtta.

Seisime Andresega seal sadamas ja jõime viimast rummipära. Noh, see reis oli siis lõppenud. Pidime küll klassikokkutulekule purjetama, aga mis teha, seekord tuli minna autoga. Vähemalt teadsime. et saun oli juba kütte pandud ja meid oodati.

Natuke kibestunud tunne oli, aga see läks ruttu üle, polnud probleemi. Seiklus oli meil Andresega igatahes mega! Me mõlemad olime terved. Paat küll veidi räsida sai, kuid midagi hullu ei olnud siiski juhtunud. Olen siiski endiselt veendunud, et kolme päevaga on võimalik HAPPY CATiga Tallinnast Virtsu purjetada, kuid see eeldab vähemalt häid tuuli. Juba pool päeva loovimist teeb sellise eesmärgi täitmise väga küsitavaks.

Kogemusi sain palju: kuidas paremini paadis varustust paigutada, kuidas end riietada (jah, need kummikud, aga ka muu veekindel riietus on ülitähtis). Ehk jäi meelde see, et ja kuidas edaspidi kividest - või vähemasti Miinisadama muulist - eemale hoida. Kindlasti kasutan edaspidi kogemust sellest, kuidas asju veekindlamalt pakkida ja mitte panna kotte suudega sõidusuunas, ehk siis vastu lainet. Ja veel palju muud, millest eelnevalt kirjutasin.

Matk sai läbi. Rannakülla saabus Raimond. Pakkisime väga kiiresti kraami autossa ja algas sõit Virtsu poole. Rummipudelist autos veel viimaseid tilku Andresega jagades tundsin, kuidas tahaks kasvõi homme samasugusele (aga uups!, siiski natuke targemalt korraldatud) matkale minna. Andres oli minuga nõus.

Tahtsin lõpetuseks veel kirjutada ühest hetkest, mis kuidagi eriliselt meelde jäi. See oli komandal päeval just enne seda, kui vihm ja rahe meid kimbutama hakkasid. Tekkis vaikne hetk. Mitte küll päris tuulevaikus, sest Mere Jänku sõiduvulin paitas meeldivalt kõrvu. Olemine muutus kuidagi soojaks. Ümberringi kogunesid sünged pilved, kuid see värvide ja värvitoonide mäng oli samas ka väga ilus. Kogu selle saabuva sünguse taustal sattusime oma paadiga ühtäkki imelisse valguslaiku. Ilmselt oli kuskil pilvevaibas õhem koht, kust päikest veidi rohkem läbi tuli. See oli üks väga, väga ilus hetk, justnagu tasuks meile looduse poolt selle vaeva eest, mida eelnevad päevad olid toonud. Oli kuidagi soe, turvaline ja sisemiselt rahulik olla keset meid ümbritsevat sünget ilu.

Ja veel päris-päris lõpp. Ehk keegi mäletab või teab, oli kord N. Liit ja sel ajal ma arvan, et ka Eestis väga populaarne ansmabel Mashina Vremeni. Neil on üks selline laul "Za tjeh kto v morje"

Nad tõesti õigustavad oma "Ajamasina" nime, sest kuigi lauldud väga ammu, oleksid nad justkui ette aimanud meie reisi ja sellest laulnud.

Panen siia youtube lingi ja kirjutan selle laulu refrääni. Laulge ometi kaasa, kes vähegi saavad ja suudavad.

http://www.youtube.com/watch?v=NA4OmOFU6VQ

Я пью до дна, за тех, кто в море

За тех, кого любит волна

За тех, кому повезёт

И если цель одна и в радости и в горе

То тот, кто не струсил и вёсел, не бросил

Тот землю свою найдёт