Päijänne, 15-17.juuni, osa 1

Purjereisid ei ole vennad. Õed ka mitte. See just on üks purjetamise suuri võlusid, et kõik on uus ja kordumatu, ning kui sulle veepeal loksuda veel meeldib ka, siis on mis on, ja on nigu on, aga meeldib, ja ära ei tüdine.

Seekordne nädalalõpuseiklus leidis aset Soomes Päijänne järves. See järv asub põhja-lõunasuunaliselt Lahti ja Jyväskylä vahel. Pikkust üle saja kilomeetri, laiust maksimaalselt 29 km ja pindala 1118 km2. Eestlastele on hea pindalasid nii ette kujutada, et Hiiumaa on enam-vähem 1000 km2. Tuleb välja, et Päijänne pindala on veidi suurem kui Hiiumaa oma, aga enam vähem võrreldavad peaks nad olema.

Nagu Soome järvedes ikka, on ka Päijänne järves palju saari. Saartel aga - palju suvilaid, mille juurde kuulub loomuliku osana paras armaada mootorpaate, mis kõik valjult põrisevad, kui nendega sõidetakse.

Enne matka huvitas mind eelkõige kaks asja: ilmateade ja paadi veeskamiskoht. Jah, need ilmateated üldse. Pean tunnistama, et enne viimaseid purjeretki oli mul nendesse rohkem usku ja austust. Veel viimase 2-3 päeva vältel enne retke võib tuul praktiliselt 180 kraadi muutuda. Väga muutub ennustus ka temperatuuri ja sademete osas. Minu lugupidamine sünoptikutele - nad teevad rasket ja tänuväärset tööd - aga pole ilmselt parata, et ilm nii muutlik teinekord kipub olema. Vähemalt sain ennustustest aru, et retke alguses reedel vihma ei saja ja et pühapäeval sajab. Lubati, et sadu algab õhtul . . .

Paadi veeskamiskoha leidsin internetti abiks võttes võrdlemisi hästi.

Kõva poldi asemel pehme nöör - pehmed väärtused! :)

Ega muud, kui proviant autosse, purjekas suks-boksi ja sõitu. Kohale saime umbes kella 5 ajal õhtul. Oli ilus ilm, nagu lubatud (jaa-jaa, vahest panevad nad täppi ka, eksole!) Paadi kokkupanekul selgus, et roolilehte kinnihoidvast polt-mutter kinnitusest oli mutter omavoliliselt ja tõenäoliselt jäädavalt lahkunud. Ega midagi, tuli midagi välja nuputada. Õnneks mulle vahest tundub, et minu teine perekonnanimi on McGiver. Väehmalt tol päikesepaistelisel reede õhtupoolikul tundus see nii olevat. Miks muidu mulle kohe nii hea idee tuli, mida juuresolevalt pildilt näha saab. Ilmnes, et kõva polti võib teinekord väga edukalt asendada pehme nöör. Ütlen kohe ära, et uus süsteem pidas ilma mingi probleemita vastu terve nädala vahetuse.

Umbes kümme minutit enne seda, kui paadi vette oleksime saanud juhtus üks ebameeldiv intsident. Keegi onkel tuli meie juurde ja küsis, kas meil oli ikka luba selleks, mida me olime tegemas. No tule taevas appi! Mida (?!) me siis tegemas olime?! Einoh, et kas see on minu auto ja kui kauaks kavatsen auto sinna jätta jne., ja et ikka ei tohi. Seda, et migeid parkimist piiravaid märke kuskil ei olnud, kontrollisime juba kohale jõudes oma 2-3 korda üle. Ei mingeid verbaalseid, piktogrammilisi ega muid semantilisi märke selle kohta, et autot ei tohi parkida just sinna, kus see pargitud oli. Ei midagi, mis võiks keelata paadi veeskamist. Ning üldse, keda see segada võiks, ma ei saa aru. Kummaline on asja juures veel see, et mees ennast üldse ei tutvustanud. Äkki häbenes midagi, ma ei tea. Kuna mul oli eelmisest aastast analoogilisest situatsioonist kurb kogemus - aga siis ma tõesti olin omast tähelepanematusest eramaal paati kokku panemas - võtsin madala profiili ja püüdsin asja kokkuleplaslikult ja veidi alandlikultki korda ajada. Asi laabus nii, et sõrmevibutus ja ära-enam-tee, kuigi - mul oli Soome seaduste järgi kohe väga kindlasti õigus seal olla ilma sõrme ega midagi muud vibutamatagi. Uhh, no see oli tõrv meepotis, mis seal salata.

Purjekas kaldast lahti lükata! Just nii! Suhted Vanaga klaariks! Tundsin, kuidas iga meetriga ja paudiga eemaldus minust töönädal ja nii kõik see äsjane, kui ka igapäevane argine jama. Pautima pidi taas päris korralikult, sest pidime purjetama põhjasuunas, kust kaartest ka tuul puhus. Kuid ta puhus. Ikka nõrgemini ja nõrgemini küll, kuid siiski. Ilus oli.

Seikleja ise

Mingit erilist eesmärki seekord purjetamisel ei olnud. Mõte oli lihtsalt minna, kuhu tuul juhatab. Vastutuult pidime sõitma sellepärast, et veeskamiskoht oli lõunasse sirutuvas järvesopis ja sealt oli vaja põhja poole välja purjetada.

Õhtu hakkas saabuma, oli vaja hakata otsima "oma saart", kus ööbida. Selline leiduski võrdlemisi kerge vaevaga (millise lause palun meelde jätta, meenutan seda järgmisest retkest rääkides). Saar oli väga ilus. Kitsas ja pikk. Väga madal, kuid ühes otsas veidi kõrgem, kus leiduski sobi telkimiskoht ja väga vana tulease. Vana selles mõttes, et selgelt mitte arheoloogiline, millele viitas lõkkeasemest paari meetri kaugusel vedelev juba veidi roostes hiina termos.

Oli juba nii hiline aeg, et lõket enam teha ei viitsinud. Mis ei takistanud aga tähistamast õnnestunud randumist väikse veiniga. Mere Jänku vaatas meie toimetamisi põõsast pealt.

Hommik oli ilus, soe ja päikesepaisteline. Läksin saare idaservale silmi pesema, aga ranna kivid olid nii soojad, vesi nii puhas ja ahvatlev, et väike suplus muutus mõttest ja soovist teoks. Oli väääga mõnus.

Oma saar

Hommikusöök oli just selline, mis kordub matkadel ikka ja alati minimaalsete variatsioonidega. Saarelt lahkudes võtsin sealt kaasa hiina termose ja ühe pudeli, mille ujumiskoha lähedalt leidsin. Selle aktsiooniga lseoses loen ennast kuuluvaks "teeme ära" seltskonda.

Tuul oli mõõdukalt nõrk, aga esialgu puhus meid päris sirge kursiga saarest eemale. Kuni ta suunda muutis ja hakkas enam-vähem vastu puhuma, kuni ta päris ära kukkus.

Kuna kuskile ju otseselt jõuda vaja polnud ja ilm oli soe ning päikesepaisteline, võis paadis lihtsalt olla. Kui lihtsalt olemine veidi tüütama hakkas, tühjendasime kumbki kuksatäie veini ja lihtsalt olemine ei olnud enam tüütav. Mis on kuksa? Kui "kuksa" oleks sõna ristsõnas, küsitaks seda ilmselt nii, et "teatud jooginõu".

Tuulevaikus muudkui süvenes. Jah, ei maksa arvata, et see on ebaloogilisus, et kuidas saab tuulevaikus süveneda. Tavalises elus on see võib-olla tõesti absurdne väide, aga kui sa oled purjekal, siis saab tuulevaikus süveneda väga edukalt, ja antud juhul see süvenes lausa pööraseks tuulevaikuseks. Tüütas ära kogu aeg ühe ja sama peisaazhi vahtimine ja saime aru, et oli mõistlik haarata mõlad. Pealegi - kuna oli pilvine ilm ja tegemist ikkagi saarestikuga, mis teeb tuuleolud väga muutlikuks, siis tundus, et veidi eemal ikka tuult olla võiks. Vastas tõele: veidi aja pärast sattusimegi tuulelaiku. Nii see purjetamine jätkuski, tuulelaigust tuulelaiku. Vahepeal tundus, et tuul muutub püsivamaks ja kannab meid ühte niinimetatud looduslikku sadamasse, kuhu vahepeal otsustasime ööbima minna, kuid ei.

Päijännes vähemalt, aga minu teada ka mujal Soome vetes on palju looduslikke sadamaid, mille asukohad ja kirjeldused võib netist kerge vaevaga leida. Sellistes sadamates on teinekord telkimiskohad, lõkkeplatsid, kempsud (aga üllatus-üllatus - neid mitte alati!). Tegelikult võib muidugi ööbida enam-vähem kus iganes, aga hea on siiski teada nende sadamate asukohti. Sadamakohti hooldavad tihti purjeseltsid. Mõnes neist on isegi väike paadisild ja saungi.

Tuul oli nõrk, ja suund vastu. Olime juba selgelt õhtu poolel ja saime aru, et oli vaja hakata mõtlema laagrisse jäämisele.

Olime veidi aega tagasi sõitnud mööda just ühest sellisest looduslikust sadamast ja otsustasime, et mõistlik oli paadi nina allatuult pöörata ja sinna purjetada.