07 07 2012

Suvi on möödumas. Olen oma Happy Cat seikluste kirjeldamisega sel aastal kuidagi jänni jäänud, kuid püüan nüüd asja veidi parandada.

7. juulil käisin oma Happy Cati ja lisaks minule veel üheliikmelise seltskonnnaga purjetamas. Mis seal ikka. Ilm oli ilus-pilvine. Olin juba nii harjunud sellega, et vihma sajab, aga kuna ei sadanud, siis lihtsalt pilvine, kuid kuiv taevas mõjus samamoodi, nagu mõnel suvel ilus päikesepaiste. Selle suve spetsiifika, misteha. Paadi vettelaskmiskoht: juba eelmisest korrast tuttav Gumbo kioski slipp Helsingi lähedal Sipoo vallas. Ilus koht, ka vihma lubava ilmaga.

Algus oli nagu ikka - paat autost välja võtta, kokku panna ja vette lasta. Seekord oli ilm veidi lubavam, kui Jaanipäevapurjetuse ajal, niisiis tahtsin taas gennakeri proovida. Kripeldas ju veidi sees, et no kas saab juba.

. . Ma ei hakka siin midagi targemat seletama, aga ei saanud. Juba häbi on mainida ja isegi teada, missuguseid rumalaid takistusi võib teinekord sellisele lihtasale asjale tulla, nagu gennakeri heiskamine. Sobivat tuult oleks küll leidunud, mis seal salata.

Ikka veel täis ehitatud

Nagu Jaanipäevalgi, pidin ka seekord tõdema, et neile, kes looduse üksindust tahavad nautida, ei ole see saarestik üldse soovituslik. Kaldad on ikka väga täis ehitatud, ja praegugi suhteliselt vilgast ehitustegevust vaadates tundub, et see on kui Tallinna linn, mida muudkui ehitatakse ja ehtitatakse ja mis iial valmis ei saa. Selle eest leidub, kui veidi otsida ka, üldkasutatavaid grillimis- ja lõkkekohti, mida soovi korral kasutatda. Kui keegi teist ette pole jõudnud, muidugi.

Ahh, no saarestik on ikka ja alati ilus, ja looduse ilu võib ju nautida nii linnulaulu- kui ka päramootorimüra saatel, lõpuks. Ning purjetamine - see on alati mõnus, kui just ei ole nii, et on väga halb.

Kuna tuul oli võrdlemisi soodsast kandist, otsustasin teha ümber ühe saarerühma ringi nii, et kõigepealt sõitsin itta, siis lõunasse, läände ja põhja. Kui olin saanud läänekursile, ehk siis saarestiku merepoolsemasse serva, sain ka päris korralikku pakstaaktuult. Mul oli navigaator kaasas ja sealt siis jälgisin kiirust. Minu meeldivaks ja suureks üllatuseks hakkasid numbrid ikka ülespoole kiskuma. Juba 8, siis 9-10 sõlme. Maksimumkiiruseks sain sel korral 11 sõlme (!!). Ikka päris hea sooritus minu Mere Jänkult, kaspole? Sain kogeda ka ilusaid pikki surfe laineharjal. Kunagi vaatasin youtubest klippe, kus katamaraanid muudkui üle nipli ehk siis üle nina ümber käisid sel lihtsal põhjusel, et allatuulekursil veab kataramaani tuulealuse pontooni nina veidi allapoole, ja kui laineharjalt all surfida-liuelda, on paadi nina veel enam allapoole suunatud. Kui nüüd nina vee alla läheks, võibki see kogu paadi üle nina vedada. Ok, need youtube katamaraanid olid hoopis, väga palju suuremad kui minu Mere Jänku, ja samas ka selgelt ülepurjestatud, kuid valetaksin, kui väidaksin, et sellised hirmud mul veidi peast läbi ei käinud. Kõik läks siiski suurepäraselt, lihtsalt superhästi. Tunne oli vägev, väga vägev. Gennakeri puuduse üle sel hetkel tegelikut ei kurtnudki. Mul ei olnud selle purjega sõitmise kogemust, ja nii tugevas tuules vaevalt seda esimest korda proovida oleksin julgenudki.

Saarestikuidüll suvilaga

Sõitsin kioski juurde tagasi sama väila pidi, mida Jaanipäevalgi kasutasin, välja arvatud muidugi see kaabliga koht, päris sealt ikka läbi ei tahtnud minna. Mine tea, äkki kaabel oleks olnud vahepeal veidi veninud ja polekski enam sealt alt läbi mahtunud.

Jõudsime rahulikult sadamasse. Selle aasta traditsioonidele vastavalt hakkas siis ka vihma sadama, nii et paadi panin kokku taas sajus, aga mida loeb üks vihm, kui oled veidi aega tagasi oma Happy Catiga 11 sõlme lasknud? Külma sai seekord kontidest mõnusa saunaga välja, aga senine kiirusrekord jäi. Kui vaid selle gennakeri kord üles ja sõitma saaks . . .