Jaanipäeva sõit 2012

Ehk keegi, kes minu blogi on lugenud, mäletab veel eelmise aasta Jaanipäeva purjetamist Tuusula järvel. Tookord saavutasin purjetamises tõrjevõidu. Mis muu kui Võit oli see, et vaatamata raskustele kõik, nii meeskond kui paat, enam-vähem tervelt tagasi said. Sel aastal otsustasin peaaegu sama seltskonnaga minna saavutama tõelist võitu. Võidupäeval ei tahaks mingeid hinnaalandusi teha.

Et aga kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et juba eelmisel aastal hakkasin mõtlema selle peale, et vaja oleks hankida gennaker. Kes ei tea, mis on gennaker, siis neile selgitan: see on allatuulepuri nagu spinnakergi, aga seda on lihtsam käsitseda. Võiks öeldagi, et gennaker on laisa purjetaja ja turisti spinnaker, see kolmnurkne kaunitar.

Otsustasin endale gennakeri soetada. Mõeldud - tehtud. Ühel päeval oli puri koos juurdekuuluva komplektiga mu ees laual. Gennakeri heiskamiseks on vaja mastile kinnitada üks alumiiniumist obadus, ja lisaks veel mõned plokid mastile ja raamile. Obaduse kinnitamiseks on vaja puurida masti 4 auku. Aukude purimiseks on vaja metallipuuri ja drelli. Drell mul oli, puur oli vaja osta. Nagu seda tihti juhtub, jätsin ostu viimasele hetkele ja poes selgus, et seal oli minule sobivas mõõdus vaid betooni- ja puupuure. Ostsisn puupuure 2 selle mõttega, et ehk petan ära nii masti, puuri, kui ka enda ja õnnestub need augud ära puurida.

Panin sõber Meelise sõbralikus aias purjeka kokku. Paraku, kedagi petta ei õnnestunud. Hoopis puur läks puruks ja drellipoolne ots tõmbas mulle kätte päris kena haava, mis tuli puhastada ja plaasterdada. Vahepeal oli Meelise lahke naaber Timo, kes oma tööks tegeleb metalli töötlemisega, toonud kodust korralikud puurid ja obadus oli juba sama hästi kui paigaldatud. Toreee!!!

Kinnitasin plokid, ajasin valli ja soodi neile ettenähtud plokkidest läbi ja heiskasime gennakeri. Oli ilus pilt vaadata, kui ta esimest korda tuule sisse võttis.

Tegelik purjetamine pidi toimuma järgmisel päeval, ehk 23.06.

Vahepala ilmaennustusest: veel 22.06. hommikul lugesin netist, et Võidupäevaks lubati päikesepaiselist ilma.

Paadi veeskamise koht oli mul juba kevadel valmis vaadatud. Sipoo vallas on üks romantiline koht, mida teatakse Gambo kioski nime all. Seal on ilus kena väike kiosk-kohvik, väike kai ja slipp ning piisavalt parkimiskohti autodele.

Ilm ei olnud hommikul just paljulubav: soe, kuid pilvine. Tuul päris hea, kuid ebameeldivate puhangutega, mis tegi veidi murelikuks, sest kavatsus oli gennakeri esimest korda kasutada, ning ei või ju iial teada, kuidas sellega hakkama oleksin saanud. Otsustasin siiski purje kaasa võtta.

Kaldast eemale sõit kulges ladusalt. Tõmbasin groodi üles alles mõnekümne meetri sõudmise järel: oli kindlam sadama akvatooriumist välja saada. Jagasime Vanaga mõned Underbergerid.

Kõik on täis (ehitatud)

Tuul oli mõõdukas ja mõnus. Veidi hakkas vaid muret tegema lõuna poolt üha tumenev taevas. Saime sobivale allatuulekursile ja hakkasin juba päris-päris tõsiselt gennakeri proovimisele mõtlema. Ühel hetkel märkasin, et paadile lohiseb järgi üks pikk ots. Ohoh! Selgus, et tegemist oli gennakeri valliga. Vall on äraseletatult see ots, millega puri üles tõstetakse. Gennakeril on gennakeri vall, groodil ehk suurpurjel grootvall. Valli normaalasend ei ole see, et ta paadile järgi lohiseb. Midagi oli valesti. Olin kaldal igaks juhuks gennakeri korraks heisanud, et vaadata, et kõik oleks korras jne. Ilmselt ei olnud ma pärast seda valliotsa korralikult eelpoolmainitud obaduse küljes olevasse stopperisse pannud, mistõttu ots libises ülal mastis olevast plokist läbi ja oligi seks korraks gennakeriga ühel pool.

Purjetamine aga jätkus. Meil oli tegelikult Meelise ja Kristaga (keda, muide, tabas hoopis külmetushaigus ja ta oli sunnitud koju jääma) üldse plaan minna kahepäevasele purjeretkele ja ööbida kuskil Sipoo saarestikus. Sealgi on rohkem või vähem looduslikke sadamaid ja telkimiskohti nagu Päijänneski, aga me arvasime, et põnevam oleks minna kuskile "asustamata" saarele või kohta ja seal oma telgid püsti lüüa. Jaa-jaa. Sipoo saarestik, mis on Helsingile väga lähedal, ei ole sul mingi Päijänne, kus telkimiskohti ja vabu saari küll ja enam. Tundus, et kõikide saarte kõik rannad on suvilaid - mõõdus alates putkast kuni kolmekorruselise majani - täis ehitatud. Kogu päeva jooksul märkasin vaid 1-2 saart ehk kohta, kuhu randumisele oleks üldse võinud mõeldagi. Telkimiseks ettenähtud kohti seekord ei külastanud. Kuna eelmine päev oli olnud Soomes Jaanilaupäev, oli kuulda nii mootorsaagide ja muude kodumasinate undamist, kui ka erineva emotsionaalse tooniga valjusid inimhääli(tsusi).

Tuul oli isegi võrdlemisi soodne, kuid veidi siiski pidin kitsamate väilade läbimiseks loovima. Mere poole minnes jäi saari vähemaks ja vabat vett oli rohkem.

Igal mehel omad

Võtsime kursi ühele juba enam-vähem avamerel olevale saarele. Tahtsin teada, kas sellisel saarel keegi elab, või oleks sinna ehk kunagi võimalus telkima minna. Tuul oli meie kavatsuste jaoks päris soodne nii sinna kui tagasi matka suhtes. Laine hakkas vaid rohkem tunda andma, ja Meelisel, kes istus tuulealusel küljel, olid varsti reied korralikult märjad. Kuna mõlemal olid jalas kummikud(!) siis jalad püsisid veel kuivad.

Nagu karta ja oodata oli, hakkas vihma sadama. Esialgu mitte küll palju, aga oli selge, et niipea see sadu üle ei lähe. Olin siiski eesmärgikindel, ja kuna ka Meelis ei väljendanud ei sõna-, teo- ega zhestiga mingit soovi kohe tagasi pöörata, purjetasime aga edasi. Seda enam, et ka Mere Jänku tundus selgelt seda minekut nautivat.

Saareni jõudsime ja sain teada, et tulevikus telkimissaarte nimekirja ei ole seda mõtet kanda: saarel oli suvila ja veel mingi rajatis.

Kus siis kodu on?

Tegime ümber saare auringi ja hakkasime tagasi minema. Nüüd tekkis küsimus, et kust kohast me õige tulime. Kuna mul oli navigaator kaasas, ei vaevunud ma minnes eriti mingeid kalda- ja muid märke vaatama ega meelde jätma. Hakkasin siis omast arust tagasi kurssi võtma ja imestasin veel, et kuidas tuul küll just siis keeras kui meie auringi tegime. Nimelt olin enne arvestanud tagasiteel pigem külg-pakstaaktuulega kui loovimisega. Kummaline küll. Ei viitsinud kohe navit ka vaadata. Meelis võttis õnneks navi oma hoole alla ja selguski, et tuule suunaga panin päris täppi. Õigel kursil minnes pidigi see küljelt puhuma. Kursiga läks aga viltu. Olin õigest kursist päris korralikult mööda pannud. Olgu öeldud, et tegelikult oli mul veel tavaline kompass ka kaasas, kuid ka see ei olnud tol päeval piisavalt atraktiivne, et minu tähelepanu köita. Üheselt: paha-paha, väga paha. Nii ei tohiks ikka purjetada küll. Lõbu lõbuks, aga nagu isegi korduvalt olen öelnu, et navigare necesse est. Pagan võtaks - navigeeri siis, kallis mees, eks!

Vahepeal sattusime peaaegu kõrvuti sõitma oma 25-27 jalase jahiga. Läksime enam-vähem sama kiirusega, aga lõpuks ta ikka "tegi meile ära". Jaa, aga kui ta meist möödus nägin, et tal ikka mootor vaikselt tiksus ka. Niisiis, minu tubli Mere Jänku võib jahtidega rinda pista küll.

Saime oma kursi siiski veel õigel ajal ja ära korrigeerida. Veidi sikk-sakitasime küll hiljem ka. Ühel sellisel sakitamisel sõitsime enam-vähem tihttuules, kui tuul tugevnes. Mitte pagina, vaid ühtlaselt. Mere Jänku võttis kohe tuurid üles. Meelis oli haaranud navigaatori ja luges mulle sõlmi: seitse ja pool, kaheksa, kaheksa-ja-pool, kaheksa-koma-üheksa . . . Siinkohal ei pidanud ta enam vastu ja hakkas mind ergutama, et "veel juurde paneksin". Minul aga hakkasid mõtted liikuma hoopis selles suunas, et istusime teine teises pardas. Laine ei olnud küll kõrge, aga kuna tuul piisavalt tugev, siis see mind häiris. Läksin ta kõrvale pealttuulepardasse. Enam nii kõwa tuult ei tulnud, aga kuni saarte vahele jõudmiseni puhus üpris reipalt. Saarte vahel enam mitte. Paraku ei tähendanud see, et vihm järele oleks andnud. Otse vastupidi - see hakkas alles nüüd korralikult tugevnema. Kõigele lisaks osutus selle vaiksegi tuule suund väga muutlikuks.

Otsustasime ühest saarest mööduda teiselt poolt, kui olime minnes läinud. Korraga nägime, et kahe saare vahele oli veetud väga suure tõenäosusega elektrikaabel, õhu kaudu. Nüüd oli põhiküsimus muidugi see, et kas minu Jänku ikka saab oma kõrvad nii pealigi tõmmata, et selle kaabli alt läbi mahuksime. Keskustelu oli umbes selline, et: "saab"; "ei saa"; "saab"; "ei saa", ja nii päris pikalt. Nagu sellistes situatsioonides ikka, paneb tõe paika elu: saime. Ei saaks öelda, et väga napilt, aga ega seda varu sinna ülemäära palju ka ei jäänud.

Varsti olimegi - lakkamatu vihmakohina saatel muidugi - juba peaaegu sadama akvatooriumis. Sellest lahutas meid vaid mõnisada meetrit vett. Kuna tuul ähvardas päris ära kukkuda, aga vihm üldsegi mitte, otsustasime aerutama hakata ja ma panin purjed kokku. Mis seal salata, külm oli ka juba parajalt, ja mõlatsemisega lootsime veidi sooja sisse saada, et randumiseks kont kange ja külm ei oleks. Sadamassa saime ilusti-kenasti, paadi panime kokku vihmas. See oli sel aastal juba kolmas kord paati märjalt kottidesse ajada! Eelnevatest kogemustest teadsin, et sellises situatsioonis peab kogu aeg tegutsema, tegutsema, tegustema. Niikui seisma jääd, on külm ja paha ja ei jõua midagi teha.

Kohe saab päästetud!

Paat autos ja auto katusel, asusime tagasiteele. Einoh, lahe oli! Tore oli! Absoluutselt!

Kuna jõudsime tagasi Meelise ja Krista juurde lubatus hoopis hiljem, siis kartsime, et äkki on meid juba leivalt ja seebilt maha võetud. Ei olnud. Hoopis Krista, kes meie märjale olekule kaasa tundis, toimetas meile mõlemale kiire tequila napsu. Või oli neid kaks? Niisiis, olime saved by tequila.