Päijänne, 15-17.juuni, osa 2

Nüüd oli tuul tagant. Tuul tugevnes, ja tempo muutus päris reipaks. Randumiseks pidime õnneks sooritama umbes 180 kraadise pöörde, mis andis võimaluse groot ilusti alla lasta, foka kokku kerida ja kaldale aerutada. See oli just üks neid looduslikke sadamaid, ilusa mitmekümne meetri pikkuse liivarannaga ja lõkkeplatsiga, mille juurde kuulus korralik lõkkepuudevaru veidi eemal olevas kuuris ja lõkkekoha servas rauast klassikaline lõkkekoha-grill.

Hästi varustatud paat hästi liivatatud rannal

Telgi püstitamiseks oli ruumi kui palju. Just meie randumise ajal lahkus sealt ilmselt ilma halvenemisest tingitult päris kiirustades üks mootorpaadiseltskond.

Järgnes matkajate tavaline rutiin: asjad paadist välja, laager püsti. Otsustasime teha väikse tiiru saarel. Vaatasin üht silti veidi valesti ja omast arust läksin matkarajale, mis 1,9km pärast matkaja raja alguspunkti toob. Tegelikutl oli tegemist edasi-tagasi kulgeva metsarajaga, kus 1,9km tuli läbida mõlemas suunas, kokku 3,8km. Mis seal salata, olles paadis istunut terve päev, tuli pikem distants igati kasuks. Saar oli päris huvitav. Põhja-lõunasuunas välja venitatud, mitu kilomeetrit pikk. Lõunapoolne ots, kust alustasime, veidi madalam, keskel päris korralik oos. Saare keskel oli väike järv. Mingi seletamatu salapära oli selles järves, selles järves olevas järves. Meie teerada juhatas meid järgmise loodusliku sadama juurde, kus oli ankrus kolm paati, mis piisavalt suured selleks, et nende meeskonnad pilvise ja tuulise ilma puhul, nagu parajasti oligi, oma meeskondi ilusti soojas kajutis saavad hoida. Võib-olla sellepärast rannas ühtki hingelist näha ei olnudki.

Järv saarel järves

Tegelikult läks rada sealtki veel edasi, aga tõesti, 3,8km pärast paadisõidupäeva on piisav jalutuskäik. Läksime oma laagrisse tagasi. Tegime lõkke üles ja kui söed olid sõbralikult hõõguvad, küpsetasime oma vorstid. Imelik asi on inimese maitsetunnetusega, kui ta vabas looduses sööb. Tavaliselt ma pakiveine ei tarbi, aga kuidagi tundub, et matkadel, kui sööd lõkkel grillitud liha või vorsti, on lihtne pakivein see parim joogivalik. Hispaania Sangre de Toro oli just see, mis antud hetke parimal moel sobis. Nagu ikka matkadel, meeldib mulle, kui õhtusöök on korralik: grilli, veini ja muu juurdekuuluvaga, ja kui tõeliseks isutekitajaks on olnud purjetades veedetud päev, maitseb see kõik väga, väga suurepäraselt.

Hilisõhtul saabus randa ööbima veel kaks mootorpaati.

Päev oli Mere Jänku meeskonna nii ära väsitanud, et järgmisel päeval lõime luugid lahti alles kella 11 paiku. Telgist välja kobinud, lõin pilgu taevasse, kust võis, olemata mingi eriline sünoptik, välja lugeda peatselt saabuva ilma tunnuseid: kõik kohad olid vihmapilvi täis. Paanikaks küll põhjust polnud ja kõik hommikused rutiinid toimetasime rahulikult ära. Asjade pakkimise ajastus oli küll väga täpne, sest praktiliselt samal hetkel, kui hakkasime kotte Mere Jänkule laduma, hakkas vihma sadama. Veel 10 minutit enne seda olin mõelnud, et kas ikka peab nüüd ja kohe oma vihmariided selga panema, äkki veel ootaks. Ikka panin. Ise ka vahest ei saa aru, miks ma neid vihmariideid teinekord justkui häbenen. Hiljem neid kotist välja kiskuda ja paadis selga ajada on ju tegelikult päris keeruline. Virtsu - purjetamisel oli ju sama lugu. Igatahes, oli väga õige otsus vihmakaitsed peale panna, sest alates sellest hetkest sadas kuni reisi lõpuni, ja võtsin oma "Sailori" seljast-jalast alles vahetult enne autosse istumist.

Purjeka tõukasime ilusti-kenasti lahti. Siinkohal paar sõna oma uutest kummikutest. Otsustasin ju kunagi, toetudes Virtsu-matkalt saadud külmale ja märjale kogemusele, et kummikud tuleb osta, ja need peavad olema pika säärega. See oli väga õige otsus, sest minu uute kummikute sääred on just parajasti nii pikad, et nendega saab, jalad kuivaks jättes, Mere Jänku väga edukalt kaldast lahti tõugata ja sobiva sügavusega vees talle parajalt hoogu lükata.

...ja pilved muudkui kogunesid

Sõit algas. Tagasi läksime veidi teist teed. Tuul oli alguses mitte päris vastu, aga noh, üldiselt ikka vastu. Lainet oli ka, aga muidugi mitte sellist, kui merel. Vihma sadas päris korralikult. Kuna pidin küllaltki kitsast väilast läbi sõitma, olid alguses halsid lühikesed, aga paremaks olukord muutus, kui sain võtta ilusa pakstaak-tuule kursi. See vast oli rõõm. Tugevnev vihm ei tähendanud selle kõrval suurt midagi. Ning üldsegi, ilmselt tänu vihmale oli järvel paate, ja eriti mootorpaate peaaegu olematu hulk. Minu lugupidamine mootorpaatide ja nende omanike vastu, aga vahest tundub, et kas uudishimulikkusest või muul põhjusel kipuvad nad oma sisepõlemismootoriga jõehobul liiga lähedalt mööda sõitma, mis tekitab eriti vaikse tuule puhul väga ebameeldivalt loksutavaid laineid. Kuid, sel pühapäeva pärastlõunal oli järv paatidest tühi, mis võimaldas järve ilu ja salapära täiel rinnal nautida. Siseveekogudel on mingi kohalik salapära, mingi haldjaslik tunne, mida merel eriti ei tunne.

Tuul hakkas nõrgemaks jääma, aga vihma see ei tundunud eriti häirivat: vett kallas taevast endiselt. Väga vaikne tuul tegi õnneks randumise lihtsaks ja saime sellega ilusti hakkama.

Paadi võtsime kokku ja pakkisime kottidesse tugevas vihmasajus. Misteha.

Sai läbi see päikeses alanud ja vihmas lõppenud Päijänne-retk. Tore oli, väga-väga tore. Sain palju, mida meenutada, sain uusi kogemusi, millega arvestada tulevikus.

Edasi uutele seiklustele, uutele vetele!