Turu saarestik, osa 1

Elus on nii, et mõned unistused täituvad, mõned mitte. Mõned ei täitu sellepärast, et nad on ebareaalsed, suuremal või vähemal määral (no kes siis Kuu peal käia ei tahaks, eks!). Mõned taas jäävad tehtud asjade nimekirja kandmata sellepärast, et ei ole seda kättevõtmist oma unistusi teostada, aga selle eest on suur valik "põhjuseid" ja ettekäändeid, miks neid ei saa teostada või miks seda tuleb alati teha "järgmisel aastal".

Elu saarte vahel käib nii

Kui keegi on mingilgi moel tutvust teinud Turu saarestikuga - olgu see siis reisilaevaga sealt läbi sõites, või miks ka mitte saarestikust üle lennates kasvõi Eesti Õhuga, minu pärast, või mingil muul moel: fotod, filmid, kellelegi sinna autoga külla sõitmine - siis olen päris kindel, et paljudel tekib mõte, et küll ikka oleks tore nende saarte vahel paadiga sõita ja chillida. Neile, kel pujrekas kuskil kohalikus sadamas sõidab, pole mingit probleemi: paat vajalikku provianti täis, purjed üles või mootor käima ja - minek. Kui omal seal paati pole, on asi keerulisem, kuid siiski mitte nii keeruline, kui algul tundub. Tuleb vaid veidi rohkem vaeva näha.

Olen aastaid tagasi purjetanud Turu saarestikus suure jahiga ja sellest ajast on väike igatsusekujuline nälg saarestikuelamuste järele hinge jäänud. Kui omale kunagi Mere Jänku soetasin, oli tegelikult kohe üks mõte taas Turu saarestikku minna. Sel aastal otsustasingi kanda Turu saarestikus purjetamine teostatud unistuste nimekirja, sest millal siis veel.

Teel saarestikku

Pärast eelmise aasta edukat navigatsioonihooaega leidsin, et aeg selleks oli küps. Lisaks sain juba täiesti kustutamatu janu sinna minna pärast seda, kui kevadel mootorrattaga saarestikus seiklemas käisin. Üks selle seikluse mõte oligi toorkord purjetamise jaoks väikest luuret teha. Muide, neile, kel minuga sarnased huvid ja tahavad mootorattaga üht ilusat-mõnusat sõitu teha, tutvuge: http://saaristonrengastie.fi/.

Purjetamiseks hakkasin vaikselt valmistuma juba kevadel. Ega see saarestik nii väga väike olegi, ja kuna aeg on alati piiratud ka, on väga oluline mingi marsuut laias laastus paika panna. Lisaks veel mõned tehnilised asjad, eelkõige muidugi paadi veeskamiskoht, kuhu võiks ka auto turvaliselt mitmeks päevaks parkida. Ilus oleks uurida, mis vaatamisväärseid kohti veeteele jääb jne jne jne. Kindlasti peaks olema mingi idee selle kohta, kus vajadusel provianti täiendad. Mingil hetkel peaks tagasi ka jõudma, nii et kui kaugele üldse võiks purjetada ja kui tuuled on sellised või sellised siis mis saavad olema võimalused ja variandid. Tegelikult saab purjetada ka ilma eelneva jamata, aga kuidagi mulle istub enam see, kui mingi plaan olemas on. Selle planeerimise käigus saab ühtlasi päris hea üldise ettekujutuse eelseisva purjetamise olustikust, tähendagu see olustik siis, mida iganes.

Olin Päijännel saanud kogemuse saarestikus navigeerimisest, ja seekord otsustasin, et mul peavad olema kasutada kaardid. Paraku on Turu saarestiku kohta saadaval vaid A3 suuruses kaardiraamatud, mille Mere Jänkule kaasavõtmine on füüsilistel põhjustel välistatud: ruumi pole, ja need saaksid väga kiiresti väga märjaks. Lahendasin asja nii, et ostsin kaardid, kopeerisin neist mulle vajalikud A4 lehetedele ja lehed kiletasin. Väiksed probleemid välja aravtud, töötas variant väga hästi.

Muudkui sajab

Veeskamiskoha valik ei olnudki väga lihtne: kas alustada põhjast . . . või lõunast . . . ? Ja kus oleks mõni hea veeskamiskoht? Leidsin netist ühe väikese sadama Nauvo saarelt. Tundus olema purjetamisvetele piisavalt lähedal, kuid juba netist jäi mulje, et ega äkki see sadam kuidagi liiga pisike pole, ehk isegi olematult pisike. Otsustasin, et kui seal asjaks ei lähe, siis küllap Nauvo saarel mingi koha ikka leiab.

Ma arvan, et suvi 2012 on paljudele meelde jäänud kui päris märg selline. Vihmas paadi lahti kokku pakkimine on sel aastal olnud vaata et rutiinne tegevus. Samas, kogu purjetamine on looduse armul, nii et tuleb võtta seda mida antakse. Matka esimesel päeval oligi loodus vihmaga kuidagi eriti helde. Nauvos olime umbes keskpäeva ajal. Mis seal ikka, vaatamata vihmale tuli kõigepealt sadam üles leida. Hmmm, see oligi vahepeal päris olematuks muutunud. Või siis lihtsalt ei leidnud üles. Õnneks meenus, et kevadise mootorrattamatka ajal sai tähele pandud, et Nauvo saare pealinnas Nauvos oli päris ilus mariin. Kuna vihma sadas ka, siis tundus mõistlik sinna minna ja hakatuseks üks kalasupp süüa. Kui mul veel meeles oleks, mis selle koha nimi oli kus ma seda suppi sõin, siis jätaks siia soovituse: ärge tehke seda, mida mina tegin. Ei olnud eriti hea see külmutatud kalakuubikutest tehtud toit, kuigi kõhtu muidugi täitis. Koht oli minu mäletamist mööda mingi väikese rannahotelli restoran. Vihma sadas nii lootusetult, et lõpuks saime aru, et seekord siis tuleb paat vihma käes sõidukorda seada, sest oli juba suur tahtmine sealt kenast mariinist jalga lasta ja purjede alla saada. Lisaks oli käes see hetk, et kui siis paadi kokkupanekuga ei oleks alustanud, oleks kõik väga hilja peale jäänud.

Paat koos ja reisiks valmis

Kui aus olla, siis ega see vihma käes toimetamine nii väga jube ei olnudki. Võimalik, et siin mängis rolli ka selle suve eelnev vihmakarastus. Sain taas kogeda vana tarkust, et oma asjadega tuleb julgelt peale hakata. Enam-vähem just siis, kui paat sõiduvalmis sai, jäi ka vihm üle. Oli päris pidulik tunne heisata purjed teades, et ees ootab 6-päevane purjeretk.