Turu saarestik, osa 2

Sinine taevas kuskil alati ja kindlasti paistab, ja kuigi meie kohal oli see seal Nagu vetel olles hallide pilvedega kaetud, siis vähemalt vihma ei sadanud. Mingi aja pärast tundsin, et purjeka juhtimine oli kuidagi imelik: rooli oli vaja tavalisest märgatavalt suurema jõuga suruda. Tavaliselt on nii, et sellistel puhkudel maksab asi võimalikult kiiresti välja selgitada ja korda seada. Õnneks midagi hullu juhtunud ei olnud: lihtsalt see ots, mis roolilehte püsti ehk siis vee alla tõmbab, oli lahti tulnud, ja kuna roolileht on puust, siis ta oli veidi veest välja kerkinud. Tühiasi antud situatsioonis, aga päris tugeva tuulega ja muidu ka rasketes tingimustes võib selline väike aps päris tülikaks osutuda.

Kuna saime oma purjeka vette ja liikuma alles varasel õhtupoolikul, siis oli enam-vähem varsti vaja hakata vaatama telkimiskohta. Õnneks ei ole Turu saarestik mingi Helsingi lähedal paiknev arhipelaag, kus suvila on suvilas kinni. Turu saartel juba telkimiskohti leidub. Kuigi, nagu esimesel päeval ja ka mitmel järgneval kogesime, ega see nüüd alati nii lihtne ka ei ole.

Randusime Innamo nimelise saare idarannikule. Oli juba niivõrd õhtu küll, et oli selge, et kui vähegi võimalik, peaks ööpeale jääma sinna, kuhu randume, s.t. telkimiskoht oli vaja valida kohe esimese korraga ja kindlapeale. Jaa, ega see põlismets, mis meid ees ootas, nüüd telkimiseks ideaalne küll ei olnud. Telkimise jaoks on üldiselt vaja tasast ja mitte kaljust ega liialt lopsaka taimkattega kohta. Teinekord on sellise leidmine raske. Kuid peaaegu mitte kunagi võimatu, niisiis leidsime. Mul oli kaasas tuliuus telk ja veidi ikka pabistasin ka, et kuidas hakkama saame. Üht videot selle telgi ülespaneku kohta olin vaadanud internetis pärsi mitu korda. Teadagi, sellistes videotes lähevad need asjad lausa niks-naks, aga päris elus . . .? Päris elus läks mitte just niks-naks, aga üllatavalt hästi küll. Telgi püstitasime olude sunnil praktiliselt mustikapõõsastesse !!! Kuid mis sellest! Oli ilus õhtu, taevas selgines, päike loojus. Sõime, jõime veini. Võtsin taskust suupilli ja üle pika-pika aja üritasin seda tinistada. Midagi ikka välja tuli, polnd hullu. See oli esimese päewa lõpp.

Teisel päeval oli plaan minna Ahvensaarele ja siis Houtskärisse, kus minu ammusel sõbral suvila, ja suvilas - no muidugi - saun! Hommik nagu hommik ikka: äratus, pesu(d), söögid-joogid, pakkimised ja otsad lahti. Midagi erilist ei juhtunud. Kurss Ahvensaarele. Tuul, nagu tihti sel suvel, enam-vähem peaaegu vastu, kuid siiski mitte päris.

Navigeerida ikka tuli. Eks ta alguses veidi harjumatu oli, sest kaarditööd ei ole ma ju enam amm-ammu teinud. Aeg-ajalt unustasin jälgida, kus olin, ja siis oli taas veidi tegemist, et oma asukohale pihta saada. Navigaatorist oli muidugi suur abi, aga ohh häda!! Navigaatoris olid kohanimed rootsi-, kaardil aga soomekeelsed. See tekitas probleeme siis ja edaspidi, sest kohanimed ei ole alati tõlgitud, ja kui ka on, siis minu rootsi keel piirdub enam-vähem selle lycka till - iga.

Tuult oli, aga ega liiga kiiresti küll edasi ei liikunud, nii et Ahvensaarele jõudsime alles korralikul pärastlõunal.

Uskumatu, aga praegu mõnes mõttes unises Turu saarestikus kihas kunagi, nii sada aastat tagasi, hoopis teistsugune elu, kui praegu. Ahvensaarel näiteks oli kunagi kaks lubjakivikaevandust ja rannas lubjapõletusahjud oma pikkade korstnatega. Praegu on kaevandusest saanud järv, ja korsten on juba ammuilma amputeeritud. Mingi salapära kogu koha aurasse on siiski jäänud, nii et genius loci ehk koha hoidja ehk haldjas elab neis paigus veel kindlasti oma ontlikku elu.

Ahvensaari oli meie reisi põhjapoolseim tipp, niisiis võtsime peale väikest einet kursi tagasi lõunasse, või õigemini sõitsime ümber saare põhjatipu ja alles siis pöörasime lõunasse, et jõuda Houtskärisse. Ilm ei pakkunud meelele sugugi ei rahu ega rõõmu. Taevas, mis päeval oli meeldivates rünkpilvedes, oli uuesti halliks muutunud ja andis usutava lubaduse peagi algavaks vihmaks. Ühtlasi oli ka pööranud tuul, puhudes veidi vastu, aga kui ikka väga pressisin, siis enam-vähem lõunasse kursi välja rebisin, kuni oligi vaja võtta kurss läände. Siis hakkas sadama. Sadu ei olnud tugev, kui kindlasti rohkem kui mingi seenevihm.

Vahest on nii, et mingi koht oleks kui ära nõiutud. Mu mäletamist mööda oli see Hjälmholmi nimelise saare juures. Kui minu purjeka nimi viitaks kuidagi hobusele, siis ma väidaks, et ta hakkas lihtsalt perutama. Jänese kohta jääb vaid üle tunnistada, et ta muutus tujukaks. Paremal halsil liikudes, no mingi totaalne jama: kogu aeg, kui veidi-veidigi tihttuulde pöörasin, hakkas Jänku ise pautima. Ja nii mitu korda. Tegin siis neid spontaanseid paute ja vaatasin vaskaul halsil sõites, enam-vähem, et missuguse nurga alla saaks minna paremal halsil. Proovisin uuesti paremat halssi, ja jälle sama jama. Noh, kui sellest kohast mööda sain, oli kõik korras. Mõtlen vahest, et küllap sellisest ja sellistest müstikustest on sündinud nii mõnigi legend siia ilma.

Seekord legendi ei tulnud, ja minu seiski ei olnud õnneks veel mitte legendaarne, vaid väga proosaline: sadas vihma, mis vaikselt, kuid järjekindlalt tugevnes, tuul vaibus, ja päev loojus. Pimedaks hakkas juba tasapisi minema. Arvestasin, et kui purjega sõidan, oleksin olnud kohal kaugelt üle südaöö. On üks elu suuri kunste tabada ära see hetk, mil peab järele andma. Kui ei ole mõtet enam punnida ja junnida. Purjetades on need hetked näiteks rehvimine, sadamasse varju minek, kuid ka purjede alla laskmine ja mootori käivitamine. Nüüd oli just see viimane hetk mulle kätte jõudnud. Oli mõistlik purjetamine lõpeteda ja muuta Mere Jänku mootorpaadiks. Põrina saatel kulgeski sõit hulka kiiremini.

Pärale sõbra suvilasse jõudsime veel "selle päeva" sees, kuid väga hilja. Olime nii keskmiselt külmast kanged. Sõpra ennast küll kohal ei olnud, aga tema lahke ema oli sauna sooja pannud, ja sinna jooksujalu siirdusimegi. Oli väga mõnus olla.

See oli teise päewa lõpp.