 |
| Niisiis... Genaker... Valmis paudiks! |
Sisenesime intensiivsema laevaliiklusega väila, kus liikus muu hulgas ikka kohe päris-päris suuri laevu. Isegi nii suuri, et kord tundus mu madrusele, et me nagu ei mahukski laeva ja suure kalju vahele ära. Ma ei olnud üldse seda meelt, kuid kuna roolipinniga saadud hoobist tekkinud solvumistunne veel mõju avaldas, tekkis nüüd väike vaidlus ja arvamustevahetus. Pean ütlema, et need kaks olid ka ainukesed korrad kogu reisi jooksul, kus mingi ärevam moment tekkis ja või kus mul tuli oma otsust väga konkreetselt seletada ja siis öelda, et nii lihtsalt on. Enne ja pärast ei olnud vastastikuse mõistmisega mingeid probleeme.
Purjekas kulges endiselt gennakerist tiivustatuna. Kuna sõidul oli juba konkreetne siht - oli vaja jõuda tagasi meie reisi alguspunkti - siis pidime hakkama oma kursse hoolikamalt valima. Tuul oli päris soodsast suunast ja krüssamiseks vajadust polnud. Selgus, et mõõduka tuulega saab gennakeriga väga edukalt sõita ka külgtuuekursil, ja tegelikult sealtki veidi rohkem tuulde võtta. Paudid hakkasid päris ilusti välja tulema.
Saarestikus navigeerida ei olegi väga lihtne, eriti kui satud pikemaks ajaks looduse ilu nautlema ja unistama. Saari ja nendevahelist vett on palju, ja kui kord järje kaotad, siis on end teinekord isegi navigaatori abiga päris õigesse kohta tagasi saada keeruline. Kui kogemust ka väga palju pole. Nii juhtuski, et kord lähenesime ühele praamisadamale. Mulle tundus see kuidagi väga tuttav kevadisest mootorrattamatkast. Avaldasin arvamust, et novottsiis, tore näha taas kevadel külastatud paiku - Galtby sadamat - mere poolt, mille peale navigaatoriülesandeid täitev madrus arvas, et no kui see peaks Galtby olema, oleme ikka väga metsas. Tal oli õigus, aga polnud ka. See oli Galtby, aga õnneks väga metsas me polnud. Vaatasime vaid uue marsruudi ja sõit jätkus.
 |
| Laager mere ääres |
Õhtu hakkas juba kätte jõudma ja olime oma reisi lõpp-punktile piisavalt lähedal selleks, et järgmisel päeval mõistlikul ajal kohal olla. Oli vaja hakata telkimiskohta otsima. Paraku olime jõudnud tagasi tsivilisatsiooni, mis tähendas, et rannad olis taas mökke täis. Õnneks siiski leidsime Gladagrundet-nimelise meile sobiva saare ja sellel sobiva koha telkimiseks, mis oli väga omapärane. Nii vee lähedal, et paar telgi vaia oleks võinud vabalt juba merre torgata. Kallas oli siiski piisavalt kõrge, ja tegime kindlaks, et paatidest tekitatud lained telgini ei jõua. Sellegipoolest oli telgis, magades mitte rohkem kui pool meetrit merest kuulda, kuidas laine lähenes-lähenes-lähenes . . . kuid õnneks seekordki sulle külje alla ei jõudnud.
Õhtu-hommik endiselt tavalised. Hommikul oli tuul ikka väga õnnetult vastu. Oleks võinud ju krüssata, aga kuna mind ootasid kodus juba kallid ja kauged sugulased, tuli vastu võtta ratsionaalne otsus ja minna need viimased miilid mootoriga. Pean ütlema, et mootor oli selles vastutuules vägagi oma ülesannete kõrgusel.
Purjekaid ja mootorpaate oli liikvel palju. Väga tore oli teinekord vaadata neid suuri ja imestunud silmi, millega minu Mere Jänkut teistest paatidest seirati. Eks ta ikka üks tähelepanuväärne paat on, tõesti. Samas väga tubli.
Sadamasse jõudsime ilma viperusteta. Paat kaldale, ja reis oli seks korraks läbi. Väga, väga tore reis oli. Super! Ei oskagi öelda, mis see kõige-kõige selle reisi juures oli. Lihtsalt kõik oli nii mega. Saime päikest ja vihma; tuult eri ilmakaartest erinevaid telkimispaiku. Mere tunnetus minu Jänkuga sõites on kogemus, mis jääb hinge ja meelde väga pikaks. Tänud Mere Jänkule, tänud Vanale, tänud meeskonnale!
Uus seiklus oli aga juba ootamas: Denj Vojenno Morskogo Flota tähistamine Porkkala saarestikus. Sellest siis järgmine lugu.
 |
| Tagasi sadamas |
No comments:
Post a Comment