Turu saarestik, osa 5

Sadamast väljunud, pidime veidi saarte vahel krüssama, aga arvestades selle suve kogemust, polnud see midagi erilist. Jah, arvetades selle suve kogemust, lasin ka saarte vahelt välja jõudes edasi nii tihkelt vastu tuult kui veel sain, ehk kursil enam-vähem NE, mis tähendab kirdesse. Vähe sellest, et tihkelt tuulde võtmiseks polnud mingit vajadust - plaani järgi oleksin pidanud hoidma hoopis kurssi E, ehk siis itta. Kuid, mis sa hing teed, kui tuul on paraja tugevusega, päike paistab ja vesi täävi all vahutab. Kusjuures katamaraanil on neid tääve veel kaks! Tegelikult peaks korraliku meresõidu puhul kaarte hoopis rohkem jälgima, aga paraku on Mere Jänkul olles seda üsna ebamugav teha, sest kaardid kipuvad toimetamistele ette jääma, kui nad just kuskil kotis ei ole.
Midagi hullu siiski ei juhtunud. Mingi aja pärast, kui äkki tabasin end mõttelt, et no kus me küll nüüd olla võiksime, otsustasin asja lähemalt uurida. Vaatasin kompassilt meie kursi, navigaatorist kiiruse ja lähedalasuvaid orientiire ning üllatus-üllatus - saingi teada meie asukoha. Olime tulnud päris tubli maa algselt kavandatust põhja poole. Kuna ka sealt kaudu minnes tundus vett meie algus- ja lõpp-punktini jätkuvat, ei hakanud kurssi korrigeerima. Peagi jõudsimegi tihedamasse saarestikku, kus mul peaaegu "õnnestus" korrata kevadel Virtsu reisi ajal tehtud manöövrit Miinisadama lainemurdjale. Mingi lolli mõtte ajel kohe oli väga vaja ühest väiksest Hallmanskär-nimelisest kaljusaarest ühe halsiga mööda pressida, selle asemel, et paar pauti teha. Rihtisin siis ja rihtisin ja mängisin purjede ja rooliga (lolli, tegelikult), kuni ühel hetkel leidsin, et olime kaljule juba väga ohtlikult lähedal. Ühel hetkel hakkas tõeliselt ebamugav, kui sain aru, et paat muudkui triivib kivi poole, ja purje ei saa kohe kuidagi korrlikult tuulde, et sellest kohast jalga lasta. Lõpuks see mul õnnestus, aga päeva tõeline napikas oli sellegipoolest alles ees.

Panime maha oma kursi Fiskö-st põhja poolt. Päev kaldus juba veidi õhtu ja silm hakkas saari vaatama mitte ainult ilu nautleja, vaid ka telkija pilguga. Tähelepanu köitis kaardil nimega Helgklobb tähistatud saar. Alguses küll selle saare põhjapool olev veidi eraldi seisev maatükk. Kahjuks osutus see ilus väike ja romantiline saareke telkimise jaoks just veidi-veidi ebasobivaks, ja pöörasime oma pilgud Helgklobbi enda poole. Et saada rohkem osa ilusast õhtupäikesest, otsustasime sõita paadiga ümber Helgklobbi idapoolse otsa ja maabuda selle lõunaküljel. Paraku oli tuul meile rannast lahkudes otse vastu, ja kuna mootor seekord "paugust" ei käivitunud, jõudis paat triivida juba peaaegu Helgklobbi kivisesse randa enne, kui mootorile hääled sisse sain. Pidin siis tegema vahetult enne kaljust randa pöörde, mille käigus mootor - ning eelkõige vint - ikka väga, väga napilt kivile pihta ei saanud. Hea muidugi, et ei saanud.

Randumine teisel pool Helgklobbi läks viperusteta. Saar oli tõeliselt ilus, lõuna pool suure kena kaljupinnaga, kus otsustasime kõigepealt keha kinnitada. Päevasooja kalju peal oli väga mõnus istuda ja enda tuule poolt vieid jahutatud konte ja istumist soojendada. Saar ei olnud küll väike, kuid praktiliselt oli seal vaid üks suuruse poolest tagasihoidlik telkimiseks kõlbulik plats. Selle peale oldi ilmselt ka varem tuldud, sest kuigi saarel puudusid inimtegevuse ebameeldivamad jäljed, leidsime telkimiskohalt vana telgivaia kinnituspaela.

Taas õhtused rutiinid: matkaträän kaldale, telk püsti ja nii edasi (ja tagasi). Õhtusöök sisaldas seekord taas magustoitu järelejäänud pannkoogijahu ja Jungfruskärilt korjatud maasikate näol. Viimastest oli juba peaaegu et korralik moos saanud. Kuna pannkoogijahule sai veidi liiga palju vett lisatud, tegi see pannkoogitaina liiga vedelaks ja pannkookide küpsetamine meenutas kohati mitte nende praadimist, vaid keetmist. Söömata siiski midagi ei jäänud, aga gaasi kokkuhoiu eesmärgil sai kooke kuumutatud mitte gaasil, vaid lõkkesöel. Mul oli kaasas ühekordne grill, mille alumiiniumist söepanni kasutasime lõkkealusena. See oli päris mugav.

Pärast pannkookide pintslisse panekut sai veel heidetud üle vee romantiline pilk romantilisele kuule, puhutud paar romantilist suupillilugu ja oligi aeg toredale ja pikale päevale joon alla tõmmata.

Järgmisel hommikul õnneks päikest eniselt jagus. Vesi saare ümber oli väga puhas, mis lausa kutsus seal kümblema. Vee hommikusele jahedusele vaatamata, kuid mine sa tea, võib-olla just selle pärast ei suutnud sellele ahvatlusele vastu panna. Kui aga juba vees olin, siis selle jahedusest tingituna ei saanud vastu panna vajadusele veidi rabeledes endale sooja teha. Igatahes - oli mõnus.

Edasi teadagi - hommikusöök, asjad kokku ja paat vette. Üle hulga aja sõitsime allatuule kursil, mis tekitas peaaegu vägisi mõtte, et peaks selle gennakeri ikka ära proovima. Vaatasin veelkord purjenurgad-otsad-vallid-soodid üle, võtsin südame rindu ja heiskasin purje. Minu soodimehel/esimesel ohvitseril puudus igasugune kogemus allatuulepurjedega sõita, mis lisas protseduurile teatud etteaimamatuse vürtsi (veelgi). Kuid - kes ei riski, see gennakeriga ei sõida. Ma õnneks ei mäletagi täpselt neid erinevaid väikseid probleeme, mis kogu protseduuri käigus ette tulid, aga ühel hetkel oli gennaker üleval, ta oli tuult täis, ja me sõitsime oma soovitud kursil. Olin joovastuses, ja parem oligi, et sel hetkel ma veel ei aimanud, kui varsti saabuvad meeskonna närve päris keskmiselt proovile panevad gennakeri kasutamise õppetunnid. Lõpuks ometi olin oma Mere Jänku saanud ehtida teda vääriva ilusa punase parajat tuul ja üldist uhkust täis gennakeriga. Purjekas ja elu läksid edasi, ning Mere Jänku meeskond koos nendega.