Turu saarestik, osa 3

Retke kolmas päeav algas suurepärase, väljapuhanud tundega. Üks esimesi asju, mida märkasin, oli see, et päike paistis ja tuul puhus. Hommikune tavaline rutiin, ehk siis söögid-joogid, pessud-essud, siis asjad kokku ja paati. Sõber Tapsa ema tuli meid saatma ja arvas, et on ikka omapärane paat küll, kuid inimesena, kes saarel palju elanud ja näinud, ta väga ei imestanud ka.

Tuul puhus küll soodsast suunast, kuid teadsin, et õige pea pidin tegema 180 kraadise kursimuutuse ümber poolsaare, ja pärast seda oli tuul juba vastu. Kui seal allatuult purjetasin, pidasin vahepeal plaani teostada ajalooline hetk ja gennaker heisata, aga ikka ei võtnud seda protseduuri ette suurelt osalt selleärast, et teadsin, et allatuult minna oli küllaltki lühike ots. Sellegipoolest oli pärituult sõita pärast neid kõiki selle suve krüssamisi kuidagi niii hea.

Hea sai otsa, ja algas sõit vastutuulekursil, et suuremale veele välja jõuda. Meie tee ristus päris mitme praamiteega. Laevasõidureeglid näevad ju ette, et mootori jõul liikuv alus peab purjekale teed andma. Kord, kui olin ühest praamiteest kohe-kohe üle sõitmas jäi tuul millegipärast nõrgaks. Praami kapten oli mind aga märganud ja viivitas selgelt sadamast väljasõiduga, oodates, et ma tema nina alt läbi sõidaksin. Mõtlesin, et ma võin ju kurssi nii muuta, et meie teed ei ristuks. Kunagi sai purjetamiskursustel õpitud, et kui tahad, et teine laev sinust aru saaks, peab kursi muutus olema otsustav ja selline, et teine laev sellest üheselt aru saab. Tegin siis korralikult paudi, mille peale praam ka kohe liikuma hakkas. Oli see viisakus või lihtsal reeglite järgimine? Küllap mõlemat. Laevasõidureeglid ongi minu arusaama järgi tihti tegelikult viisakusreeglid.

Seoses viisakusega tuleb meelde veel midagi, mida panin tähele kogu reisi vältel. Olen Eesti vetes ikka harjunud sellega, et paatide merel kohtudes nende kaptenid ja vahest ka meeskonnad möödujat tervitavad. Peab tunnistama, et väga suurel enamusel kordadest oli minu tervituskäsi enne püsti, kui möödujal-vastutulijal, ja silmanurgast nägin, et tihti ei tervitatud kohtumisel teist paati üldse. Kummaline, minu meelest. Ise ei kavatse sellest kombest küll loobuda, kui ka edaspidi Soome vetesse satun. Näidates, et soovid teisele head reisi, andes samas märku, et minul kõik hästi ja väljendades lugupidamist teise paadi vastu tõstad sa käe ja viipad: ahoi! Noobel ja ilus komme.

Meie teekond läks aga edasi. Päeva eesmärk oli Jungfruskär, ehk siis rootsi keelest minu tasemel tõlgituna: noore proua saar (õige: neitsisaar - toim.). Olin saare kohta eelnevalt andmeid kogunud. Saarel oli 19. saj. 8-10 torpparimajapidamist. Torppari oli midagi meie sauniku moodi. Saar on Turu saarestiku suurematest saartest veidi eemal nii 10-15 km. lääne poole. Ning, kust oli tuul, kui sinnapoole rihtisin-rühkisin? Jaaa(!), ikka vastu! Ok, mitte päris-päris vastu, kuid piisavalt. Õnneks tuult oli, ja edasi saime päris kiiresti. Saime ma märjaks, aga see käis absoluutselt asja juurde. Kui korralikud kummikud jalas ja vettpidavad riided seljas, tunned nii mõnusa tuulega sõites ja veepritsmeid lendamas nähes vaid suurt . . . tunnet, millele nime anda ei oskagi.

Kohale jõudsime. Jungfruskäri sadam on nn. looduslik sadam, ehk siis seal on väike puust sild ja ei muud midagi. Sadama kõrval tagasihoidlik telkimisala. Sadam asub kahe saare vahel, ja sinna tuli krüssata. Umbes 10 min. enne randumist saime päris korraliku pagi ja vihmasaju, aga midagi hullu ei juhtunud. Randusime ilusti-kenasti. Telkijatele oli seal ette nähtud ikka tõesti väike ala, aga kuna tegemist oli looduskaitsealaga, siis ei passinud omi pakke hakata sisemaapoole ka tassima, ja pealegi, nagu eelnevalt kirjutasin, telgi püstitamine neil kaljusaartel polegi väga lihtne.

Saarel elas terve korralik kari lehmi, kes peagi endast audiovisuaalselt märku andsid. Lehmadest tuleb juttu edaspidigi (siia selline tulivihane punase näoga smiley).

Õhtul ei juhtunud enam suurt midagi. Telk püsti, väike vein pakist kuksasse ja kuksast kurku, söögid. Meil oli kaasas pannkoogijahu, millest tol õhtul pool sai ära kasutatud. Oli väga mõnus süüa neid matkapriimusel küpsetatud pannkooke.

Õhtul saabus sadamasse veel tõeline iludus: väga vana saarestikupaat. Oma kahvelpurjega oli tal tükk tegemist, et mööda kahe saare vahel kulgevat väila krüssata, aga tuul ei puhunud õnneks otse vastu ja saared varjasid tuult sedavõrd hästi, et selle nõrgavõitu vastutuulega sai paadi üks aerupaar suurepäraselt hakkama. Mootorit paadis ei olnud. Paadi reisijad olid ilsuti korralikult "vanaaegsetes" riietes ja puha. Väga pidulik vaatepilt oli selle paadi randumine, väga majesteelik. Selliseid paate on sadamaski ilus vaadta, aga kui näed neid veel oma elemendis, siis oled nagu kuskile ülemöödunud sajandi postkaardile sattunud.

Paistis nii, et kapten oma kaasaga elasid väikeses pika roolipinni all olevas kajutis, ülejäänud seltskond ööbis kaldal telkides.

Tegime õhtul väikese luurejalutuskäigu ja kobisime telki magama. Ei aimanud me siis, mis meid ees ootas veel enne hommiku saabumist.