Turu saarestik, osa 4

Nagu ma juba ennist vihjasin, oli Junfruskäri telkimisplats üsna nigel. Kuidagi kõva oli seal küljealune, mistõttu tuli tihti külge keerata ja üldse - ei olnud hea magada. Ühe sellise külje keeramise ajal kuulsin telgi kõrval samme. On tavaline, et sellisel puhul tundub, nagu oleks need sammud sul laus kõrva ääres. Hea küll, kõrva ääres või mitte, aga need olid ikka väga lähedal, ja sammude rütmist ning häälest võis järeldada, et astujaid oli mitu, nad olid suured ja ilmselt neljajalgsed. Maailmas võib olla palju loomaliike, mis sellele kirjeldusele vastavad, aga Junfruskäril oli ainult üks võimalus: lehmad.
No mida!? Ei tahaks küll kuskil keset merd, väikesel saarel ja varajasel hommikutunnil lehmade poolt ära tallutud saada, ega ju! Suur oli soov nendest kohe lahti saada, aga ma kartsin, et kui nad seal poolhulllunult jooksma hakkavad, siis äkki mõni otsustab telgi kurvi otseks võtta, või siis et mõni koperdab ühe oma neljast jalast telginööridesse ja jumal teab, mis siis veel. Selgus, et lehmadel on väga terav kuulmine, ja nad on väga arad. Nimelt, kuuldes meie sosinat (aga me ei jõudnud veel korralikku sõjaplaani tegema hakatagi) lasid nad sealt suure kapakuga vehkat. See tähendas meile mõned sekundid päris korralikku hirmu, sest nende kappavate lihamägede vahel pikali olles ei ole just selline tunne, mida tihti üle elada tahaks.

Kõik läks siiski hästi, ja mõne aja pärast kuulsime lehmade - või siis tegelikult vist ikka pullide - kauget möirgamist. See oli ikka omamoodi sürrealistlik küll, sest kas hirmust, solvumisest või millestki muust tundus see häälitsus tulevat ikka kogu hingest ja täiega. Kaikudes selles varahommikuses saarestiku malbes vaikuses õnnistasid saar ja meri seda möiret veel lisaks ka päris korraliku kajaga. Kuid mis meil enam sest sürrealismist: realism oli see, et nad (lehmad või pullid, või kes iganes) olid kaugel. Ohutult, meeldivalt, piisavalt kaugel. Uni jätkus, kusjuures ilmselt rahulikult, sest ei mäleta, et oleksin unes corridat näinud. Hea oli ärgata lehmavabal laagriplatsil. Nii palju ikka head ka nendest elukatest, et mingeid suveniire nad meile platsile maha ei olnud jätnud.

Hommik: ahh, kuidas tahaks kordki midagi ebatavalist kirjutada, aga kuna tahan alati kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et mitte midagi peale tavaliste hommikuprotseduuride taaskord aset ei leidnud.

Kui hommikusehkendused tehtud, hakkasime veidi ringi vaatama. Teadsime, et saarel on loodusrada, sest olime saare ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta veidi kodutööd teinud. Nagu varem mainitud, elasid saarel omal ajal torpparid, ehk siis saunikud-rentnikud. Neil oli seal isegi lausa oma algkoolgi olnud. Teise maailmasõja ajal seati saarele rannakaitsekahurid. Saare lähedal tulistati alla Vene pommitaja, mille ellujäänud meeskonnaliige lasti maha põgenemisel. Tema haud on saarel veel alles, samuti lennukiosi, mida üks torppar oma keldri ehitusel ära kasutas. Kaitsejõudude kohalolek saarel lõppes alles 1999 aastal, kui saare haldajaks sai, noh, meie mõistes nagu RMK.

Läksime loodusrajale loodust nautima. Paraku tegime kohe selle vea, et nautisime loodust ja rada ettenähtule vastupidises suunas, mistõttu oli raja tähiste jälgimisega raskusi. Saare loodus on väga ilus õnneks sellele vaatamata, mis pidi või millise nurga alt seda vaadata. Kohapeal leidub puisniite, roostikku, kaljust randa, väikseid põlde.

Ma pole elus nii palju metsmaasikaid näinud, kui seal, ja seda isegi tolle loodusraja kõrval. Ei ole ma kunagi metsmaasikaid korjata viitsinud - nad on ju nii pisikesed, ei mina hakka nende nõelapeadega anumat täitma - aga seekord sai ahnus laiskusest võitu ja tundsin, et lihtsalt pidin . . . Maasikasaak oli väga hea, ja kuna õhtul oli plaanis teine sats pannkoogijahu ära küpsetada, oli marjade sihtotstarve selge ja ühene.

Loodusrajal oli näha vanu rannakahureid. Huvitav, et neile olid mingid putkad peale ehitatud. Ma sain nii aru, et see oligi olnud asja algne tähendus ning mõte. Oleks ikka olnud omal ajal vahva näha olnud küll, kuidas putka paugub, aga küllap on need torud seal ära kohitsetud, elik laskekõlbmatuks tehtud, ja pauku ning kõike muud võib vaid ette kujutada.

Vaatamata valele suunale kulges matk edukalt. Teeääres oli ka paar torppa't. Paraku ei oska täies mahus kirjeldada seda looduse ilu ja mitmekesisust, mida saar pakub, aga julgen kõigile soovitada seda ise kaema minna, kui võimalust ja aega on.

Loodusmatkal sai veidi juttu aetud saarestikupaadi kipperiga. Selgus, et paat kuulub paadiseltsile. Paat on tõesti väga vana ja originaalne, mastki algupärane. Küsisin, et kuidas siis ka krüssata on. Selgus, et eks ikka vahest peab aere ka kasutama, aga üldiselt - pole ka kuskile kiiret ja merele võetakse alati korralik proviant kaasa sest ei või iial teada, millal kohale jõutakse.

Jalutuskäigult tagasi, tuli hakata mõtlema ärasõidule. Toitu oli meil piisavalt, aga veevarud olid üsna napid. Vett oli vaja kuskilt juurde saada. Panin tähele, et telgiplatsilt umbes paarsada meetrit eemal oli mingi selgelt põllumajanduslik ehitis. Sellele viitas kasvõi hoovis seisev traktor. Kuskilt seinast tuli voolik, ja samas oli ka kraan. Keerasin kraani, ja ennäe: vett hakkas voolikust voolama. Olime väga rahul. Kallasin sedamaid veekoti tühjaks ja hakkasime seda voolikust täitma. Ahh, vahepeal libises kott käest ja pidin seda veelkord täitma. Mõtlete, et no mis tähtsust sellel on? Et mis mõte on mainida mingist veekotist ja selle täitmisest? Aga on, sest tegelikult meil vedas hirmsat moodi. Nimelt: vahetult pärast seda kui kott täis, lõppes ka voolikust vesi. Kraani keerates olime saanud sealt tulnud vett vaid ilmselt niipalju, kui hüdrofooril survet oli. Pump tööle ei hakanudki. Mõtlesin, et oleks alles mage lugu olnud, kui vesi oleks otsa saanud just siis, kui ma koti "vanast" veest olin tühjendanud. Kuskilt me selle vee kindlasti saanud oleksime, aga selleks oleks läinud aega. Meil aga hakkas saarelt lahkumisega juba veidi kiire, sest tahtsime õhtuks "suurele saarestikule" jõuda.

Veekott käes ja naeratus huulil siirdusime paadi juurde ja peagi lükkasime ta kaldast lahti. Meeskond turjal, hakkas Mere Jänku meid taas üle vee kandma.