Teekond Tallinnast Virtsu (poole), osa 2

Sadamast välja saamine osutus oodatust raskemaks ja keerulisemaks. Nagu eelmises osas mainisin, oli tuul tugev ja otse vastu. Loovimiseks on sel juhul Noblessneri muidu nii sõbralikus sadamas väga kitsas ala. Pautimisega oli selgelt raskusi. Ei saanud kuidagi aru, et mis jama see siis oli, et kuidagi ei saanud nina tuulest üle. Proovisin nii ja naa, no ei tulnud välja. Piinlik tunnistadagi, aga kohati oli minek nagu ühes Stalini teose pealkirjas, et üks samm edasi, kaks tagasi. Jah, nagu oleks vana Joss ise meid kiusanud. Lõpuks saime siiski kitsaimast kohast läbi ja asi hakkas laabuma. Sadama suus oli oodatult väga ebamugav lainetus. See tekib ikka siis, kui tuul ja laine otse vastu kaid käivad ja lained kaist tagasi põrkavad. On selline tunne, et saad aru küll, et ikka väga kõwasti lainetab, aga kui küsida, et kust poolt lained tulevad, saab ainuõige vastus olla vaid, et igalt poolt.

Saime ka sellest ristlainetusest läbi. Vahepeal hakkas vihma päris korralikult tulema. Proovisin ikka veidi Tallinna lahe suu poole tüürida, aga eelnevad pingutused ja masendus olukorrast viisid sellisesse seisundisse, et vahepeal pidin juba endalt tõsiselt küsima, et kuhu ma ikka õige üldse minna tahan.

Panin tähele, et suurema lainega loovides oli vasaku halsiga sõites parema pontooni nina väga tihti laines sees. Kotid, mis seal olid, said sageli veega kaetud. See pirdudas ka korralikult hoogu. Aimaisn veidi aja pärast ka põhjuse: rasked kotid said pandud liiga ette. Nagu õhtul selgus, oli mitmes kotis lisaks veel vett, ja ühes neist kohe eriti lahkelt. See oli õnnis teadmatus, sest kui ma oleksin teadnud õiget olukorda, oleks see veel rohkem meelehärmi teinud.

Rassisime aga edasi. Ma ei teagi täpselt, miks, aga millegipärast läksin Miinisadamast möödudes lainemurdja-kaile liiga lähedale. Ühel hetkel sain aru, et lained on nii tugevad, et kai otsa minek on vältimatu. Oli tõesti väga, väga valus näha, kuidas suured lained minu Mere Jänkut vastu teravaid kive ja betooni peksid. Mulle ei meeldi isegi youtubest või muudest videotest selliseid kaadreid vaadata, kus lained laeva karile peksavad. Mis siis veel rääkida, kui oma laev niisuguses seisus on. Aerudega kaist lahtilükkamisest ei olnud mitte vähimatki abi. Hüppasin vööni külma vette ja üritasin oma Jänkut nii pöörata, et purje tuulde saaks. Lõpuks see õnnestus ja kuidagimoodi saime kaist eelmale, aga see tunne ja tunnetus, et kui palju ikka laines jõudu on, jäi väga hästi meelde. Õhtul tuli Andresega sellest intsidendist juttu ja ta mainis, et tal tekkis sel hetkel küsimus, et kas mitte ei peaks vaikselt hakkama tagasiteele mõtlema. Ma natuke valetasin talle siis, et mul ei tekkinud sellist küsimust. Tegelikult küsimus tekkis, aga tunnet mitte.

Olin vees olemisest läbimärg, sadas vihma, puhus tugev tuul, õhutemperatuur oli mitte üle 12 kraadi, aga eelevale vaatamata olin täis veendumust ja tahet edasi minna. Ma ei teadnud, mis kell oli, aga miski minus hakkas ütlema, et meil saab olema oma eesmärgi täitmisega - kolme päevaga Virtsu jõuda - probleeme.

Esimese pontooni nina oli ikka ebamugavalt raske. Peale tõsiasja, et see tihti lainesse sisse tõmbas hakkasin ka aimama, et probleemid pautimistega olid samuti ilmselt seotud liiga raske esiosaga.

Paljassaare nina juures hakkas ilm veidi paranema. Kuidagi soojemaks läks. Päike küll ei paistnud, aga kuskil eespool juba selget taevast näha oli. Mingil hetkel kukkus tuul ära. Otsustasime Andrese initsiatiivil, et nüüd on õige aeg mootorit proovida.Pärast paari tühja tõmmet õnnestus Andresel mootor käivitada. Sõitsime mõned minutid mootoriga ja kuna tuul tõusis, siis jätkasime taas tuule jõul.

Ikka loovides, ikka loovides kulges meie tee. Tuul oli vahepeal tegelikult päris meeldiv, aga pärast Tabasalut hakkas korralikult tugevnema. Tuule tugevuseks pakuksin 10m/s ja laine kõrguseks 2m. Oli, niisiis, tugev tuul ja sured lained, mis küll hoopis laugemad kui Tallinna lahes. See tähendas, et parem esimene nina enam lainet niiväga ei kündnud. Tõesti, imetlesin seda nõtkust, millega Mere Jänku neid suuri laineid võttis. Samas pean möönma, et mingi kukla tunne ütles, et veel tugevama tuulega ei oleks enam päris ohutu sõita. Mingeid ohu märke ma küll ei näinud, aga vaatamata sellele et lained olid laugemad, olid nad siiski päris kõrged, ja nendest üle ronimine paadilt teatud akrobaatikat nõudis. Katamaraanid ju üldiselt väga küljele ei kaldu, nagu ühekerelised paadid seda teevad. Mis tähendab, et katamaraan ei hoiata, vaid kui hetk saabub, siis läheb ümber üsna kiiresti ja otsustavalt.

Tegin otsuse, et kui tuul juba laineharjadelt vett pritsima hakkab, võtan kursi otsejoones kaldale. Tuul küll ei tugevnenud, aga samas sain aru, et sõitsime juba selgelt õhtu poolel, ja meie edasiminek oli tänu krüssamisele üpris aeglane. Olime mõlemad läbimärjad, ja otsustasime, et enam mõtet kui edasi purjetada, on minna kaldale, lüüa laager üles ja nautida looduses telkimisega tekkivaid hüvesid.

Otsus oli väga õige seda enam, et tol hetkel ei teadnud ma sellest halvast üllatusest, mis mind kaldal ootas. Sõitsime väga ilusasse Muraste randa. Pärast väikse lainemurru läbimist saime rahulikku vette, kus oma paadi kaldale vedasime. Päike veel paistis ja soojendas. Hakkasime oma kotte kaldale viima ja neid lahti pakkima. Halb üllatus oli kohe-kohe minuni jõudmas.