Hooaeg 2012 - algus Tuusulas

Kõik mutrid ja otsad on kaasas

Talv sai enam-vähem läbi. Sel aastal poleks seda vist muidu märganudki, sest talvised ja pooltalvised ja vähekevadised ilmad püsisid päris kaua, aga lumi sulas ära, ja sama tegi ka järvede jää. Saabus aeg purjetamisele mõelda. Tegelikult vedas mõte sinna suunas lausa iseenesest ja vägisi. Minu Mere Jänku talvitus Tallinnas. Soojas garaazhis. Valmistaja firma Grabneri poolest oleks võinud isegi kummist osi hoida väljas kuuris, aga ma mõtlesin, et soojas garaazhis on ikka etem. Lõpuks võisin määrata selle aasta esimese sõidu kuupäeva, ja selleks sai 13. mai, pühapäev.

Käed lahti!

Seekordseks purjetuskaaslaseks sain oma hea sõbra Meelise (v.t. eelmise aasta Tuusula järve purjetamist Jaanilaupäeval) poja Mihkli. Mis isal pooleli jäi, seda pidi poeg jätkama: läksime teisele katsele "Tuusulat võtma". Nisiis, Tuusula järv. Ilm oli ilus. Tuul pigem tugev, kui mõõdukas. Seda siis, kui purjekat kokku panime. Eks ma ikka pabistasin ka, et kas on ikka kõik mutrid ja otsad ilusasti kaasas ja nii edasi. Olid küll, ja purjeka kokkupanekuaeg umbes tund ja kümme minutit tundus olema päris rahuldav arvestades, et Mihklil puudus igasugune varasem kogemus purjetamise ja purjekate kokkupanemise vallast. Vette saime paadi päris ilust. Paraku hakkas tuul kohe nõrgenema, kuid esialgu oli veel kõik üsna liikuv. Tuusula järve sõitsime pikisuunas ilusti läbi. Mihkel oli paadis küll esimest korda, kuid noore inimese lahtine pea ja õpihimu kompenseerisid kiiresti ta teadmiste ja kogemuste vähesuse. Oli rahulik purjetamine, mis tagasitee alguses kuidagi liiga rahulikuks kippus minema. Päikest oli palju, ja juba sõidu ajal sain aru, et ka järvele purjetama minnes võiks ikka ihule päikesekaitsekreemi panna. Hiljem andis see tegemata jätmine veel mitu päeva tunda.

Jah, tore oli üle hulga aja kuulata ilusat solinat ahtris, mis tekib siis, kui Mere Jänku nõtkelt tuult hakkab võtma. Paraku seda, et tuult võiks rohkem olla, oli ikka rohkem ja rohkem tunda. Lõpuks siis, nii umbes 2 minutit enne meie randumist hakkas tuul tõusma ja 5 minutit peale randumist puhus just ilus Happy Cat tuul, ehk arvata nii 6-8 m/s. Arvestades minimaalset lainetust oleks Mere Jänku korraliku jooksu teinud. Aga - ei teinud, sest me olime juba kaldal. Kogu purjetamine võttis aega oma 5-6 tundi, mis oli rohkem, kui sai planeeritud. See ajaga mööda panek oli aga tühiasi selle kõrval, mis mind järgmisel seiklusel ees ootas. Mulle see päev meeldis, ja kohe väga meeldis, sest see tähendas selle navigatsioonihooaja algust. Olin rõõmus, et sain taas anda kellelegi esimese purjetamiskogemuse. Jäin põnevusega ootama uusi seiklusi. Uued seiklused tulid. Kohati lausa katsumuste näol.