Seekord läksin purjetama samasse kohta ja samadele vetele, kus oma Mere Jänkule esimest korda vett nuusutada andsin. Kaasas taas algajad purjetajad, kes merd siiski näinud pealt ning alt. Jah, alt! Minu praegu Inglismaal elav sugulane Sanja oli nõuka ajal allveelaevnik, täpsemalt allveelaeva ehitus-remondi insener, kel soliidne kogemus sõitmisest ühe purjetaja jaoks ikka päris sügaval vee all.
Oli reede õhtu, ja kuigi jutt ju oli, et hakkame minema kohe (ehk siis: kohe) pärast tööpäeva lõppu, siis läks nagu alati. Peamine, et randa kohale jõudsime, ja vaatamata kõigele päris normaalsel ajal. Oli hea seltskond, purjekas, hea tuju, aga mida polnud, see oli tuul. Õnneks mootor oli, nii et saime vähemalt rannast eemale sõita. Suurema vee peal mingeid pinnavirvendusi näha oli. Mere Jänku näitas end taas eeskujulikust küljest, ja vaatamata päris nõrgale tuulele ta meid mööda vett edasi viis. Kohati oli ka seda mõnusat vulinat kuulda, mis tekib siis, kui kiirust juba veidi rohkem. Vee peal tekkis tuulelaike siin-seal. Ajasime neid mootoriga sõites taga: kui tuul otsa sai, ja kuskil eemal vee virvendust nägime, tõmbasin mootori käima ja sõitsime sinna kohale. Siis mootor seis, ja purjetama. Möönan - oli veidi imelik küll, aga mis sa hädaga teed, kui kallid sugulased spetsiaalselt selle pärast kojumineku paar päeva edasi lükkasid, et minu Mere Jänkuga sõita saaksid. Õnneks tuul tugevnes, ja sai ikka päriselt ka sõita. Selgus, et ega endisel allveelaevnikul väikese purjeka juhtimine alguses eriti hästi välja ei tulnd, aga veidi asjaga harjunud, hakkas käsi roolipinni juba üsna kindlalt hoidma. Hea muidugi, et ta näiteks vanast harjumusest hädasukeldumist proovima ei tahtnud hakata. No siis vast oleks nalja saanud! Jah, tõepoolest, allveelaeval ja minu Mere Jänkul on niipalju küll ühist, et mõlemad püsivad nii kaua veepeal, kuni õhupaagid õhku täis on.
Veidi pidin ise harjuma mootoriga. Kohati osutus väga keeruliseks, et: bensiinikraan lahti, bensiinikraan kinni, "toore" klapp sisse ja välja, mootor üles ja alla. Harjusin sellega ka ära, ja pean ütlema, et vähemalt siiani olen oma Honda 2,3hj mootoriga rahul: võimsust on piisavalt, mootor ise armas ja väike.
Sõitsime siis edasi ja tagasi, paremale ja vasakule. Kuni päike hakkas juba loojuma ja ilm läks kuidagi jahedaks. Tagasiteel kukkus tuul jälle päris keskmiselt ära, nii et kasutasin mootori abi. Sanjat see küll veidi kurvastas, sest tema oleks kui mitte purjega, siis vähemalt aerude jõul tagasi tahtnud minna. Ma arvan, et ma tegin siiski õige otsuse, sest kui purjeka kokku ja autosse saime, oli lisaks sügisesele jahedusele saabunud ka sügisene hämarus, ja kui oleksime vapralt aeru pannud, oleks ilmselt hämaruse asemel olnud pimedus, ja pimedas paati kokku panna ei ole enam lõbus.
Minu uued madrused olid vaimustuses. Sanja tunnistas mulle, et vaatas huviga Happy Cat-i oma laevaehitusinseneri pilguga ja tunnistas, et kogu Happy Cat konstruktsiooni lihtsuse juures on siiski selgelt näha seda suurt tööd, mis selle lihtsuse saavutamise taga on. Ühesõnaga - "respect"!
Tore oli taas. Oli tore sõita merel oma jänkuga, oli tore seda teha toredate inimestega, ja oli tore näha nende toredate inimeste siirast vaimustust kogu üritusest.
Epiloog?
Kirjutan neid ridu 20. septembril. Täna võtsin oma auto katuselt maha kasti, kus oli peaaegu kogu suve vältel kodu minu kallile Mere Jänkule. Huvitav, just hakkas raadiojaam, mida kuulan, mängima "Amazing Grace'i". Selle musika meeleolu sobib just kirjeldama seda, mida praegu tunnen ja uskuge või mitte (ise vist ei usuks, kui ei teaks), aga pisarad tulevad silma, kui mõtlen, et hooaeg ongi vist nüüd siis läbi.
Olen suve jooksul oma jänkut päris, päris mitu korda kokku-lahti monteerinud. Erinevate inimestega, erinevates kohtdes, erineva ilmaga. On olnud raskemaid ja kergemaid purjetamisi. Just siis, kui viimati oma paati sõidukorda panin mõtlesin sellele, kui palju targemaks ja kogenumaks olen saanud oma jänkuga purjetamises, aga kui palju kogemusi ja missuguseid seiklusi võib mind veel ees oodata?! Kahju on mõeldagi, et selleks aastaks on kõik. Kuid - misteha. Loodan ja usun ning usun, et lausa tean, et kõik, kellega sel suvel purjetamas sai käidud, on minuga ka järgmisel suvel. Mul on väga, väga hea meel, et sain sel suvel anda nii mitmele inimesele nende elu esimese purjetamiskogemuse, ning mõnele kogenumale merekarule uue, ja omamoodi ootamatult uue ja positiivse mere-elamuse. Oli vahva navigatsioon!! Navigare necesse est!!!!
Post Scriptum
Ma ei tea, kui palju seda blogi on viitsitud lugemas käia, aga tänan kõiki, keda minu mere- ja järvemiilid on huvitanud. Kui jumal annab, siis kindlasti oma blogi veel jätkan. Ehk tuleb isegi mõni sissekanne enne järgmist navigatsioonigi. (aga mine isahane tea, äkki teen siiski veel sel sügisel sõidu . . . või paar)
Kui keegi tahab minu juttude või purjeka või kohtade kohta, kus olen purjetanud, midagi küsida, siis palun lahkelt: küsige julgesti. Väga hea meelega vastan, diskuteerin jne. Mine tea, äkki lähme veel kunagi koos purjetama. Jah, ning kui keegi soovib näiteks Mere Jänkuga purjetama tulla, siis võtke aga ühendust ja -
KOHTUMISENI!
No comments:
Post a Comment