Saimaa 3-4 september 2011

Mõtlesin, et mis muusikateost võiksin kuulata selle jutu kirjutamise juurde. Palju arvama ei pidanud. Oma muusikakrestomaatilistest teadmistest valisin Rahmaninovi teise klaverikontserdi.
Vaatame, mis välja tuleb.
Käisin purjetamas Soomes Saimaal. Ei ole kerge öelda, mis see Saimaa siis on. Võiks ju arvata, et järv, kus palju saari, aga tegelikult oleks vist õigem seda pidada veesüsteemiks. Suuremaid ja väiksemaid veevälju, kitsaid väilu ja farvaatreid on Saimaal ohh, kui palju.

Kohale sai autoga sõidetud juba reede õhtul. Nädalavahetuseks oli üüritud saun-suvila päris üksikus kohas, (isegi) elektrit majas ei olnud. Oli aga piisavalt lai ja lauge kaldajupp, kust Mere Jänkut vette lasta.
Järgmisel päeval saigi hilishommikust hakatud Jänku kokkupanemisega tegelema. Mis küll venis, sest ilm oli pilvine ja õnnistas maapealseid päris keskmiste vihmasagaratega. Kuidagi on nii, et mulle ei meeldi oma purjekat vihmas kokku panna. Pidi ootama. Kord iga vihm otsa saab, ja nii ka seekord. Ilm jäi siiski võrdlemisi sombuseks. Tuult õnneks oli.

Sellises saarestikus on navigeerimine ülioluline. Paraku oli mul kasutada vaid internetist sisuliselt autoatlasest trükitud kaardid. Mis seal salata, eks autodel ja purjekatel on veidi erinevad teed. Vaevalt et purjekatele mõeldud kaartidel autoteed väga põhjalikult peal on, ja nii ei saa ka ette heita autokaartide tegijatele, et nad vee peal sõitjatele eriti ei mõtle ja saared ning muu vajaliku üsna hooletu käega kaardile kannavad. Õnneks, suureks õnneks oli mul ka kaasas hoolikas inimnavigaator, kes suure agarusega kurssi ja teekonda jälgis, nii et kordagi ära ei eksinud. Igaks juhuks võtsin kaasa ka oma mootorratta/auto navigaatori. Ega sellega niiväga lihtne poleks olnud, aga asjad olid õnneks ka ilma mu motonavita piisavalt kontrolli all.
Pujetama! Mööda kitsast väila ja allatuult. Eks juba aimasin, kui sikk-sakiline saab loovides olema tagasitee. Vaade ahtri poole, kus päramootor oma korda ootamas, andis siiski hea ja kindla tunde.
Farvaatrist välja saades jõudsime suuremale veele, üle mille paistis kauge majakas, millele kurss võtta tundus päris loomulik ja mõistlik.

Majaks - seesama...

 Loodus - no see on seal fantastiline! Kohati sammaldunud kaljusaared, kus kasvamas põhiliselt männid, sinine vesi, taevas . . . (mis oli esimesel päeval küll veidi pilves, aga mis siis). On asju, mida ma ei oska sõnades edasi anda, ja see juba esimesel päeval kogetu oli midagi sellist. Siis ma ei teadnud veel, mis järgmisel päeval ees ootab. Nii, aga need saared, muide, evivad väga häid kohti paadiga randumiseks, ning kuna saari on palju, saab alati valida ilusa tuulealuse kalda, kus olla ja piknikku pidada. Pärast mõnetunnist purjetamist võiks ju veidi keha kinnitada küll. Ju see tuul ja see purjetamine ja see looduse ilust tekitatud ahhetamine teevad vägisi kere heledaks. Minu truu matkakaaslane - matkapriimus - oli seekord kaasa võetud, tänu millele sai varsti hakata sooja supi kõrvale singi-juustu leiba sööma. Oma saarel. Ok, peaaegu oma saarel, aga see peaaegu robinsoni tunne ei ole mitte enam peaagu, vaid üsna päris hirrrrmus vahva. Ja kui veel banaani magustoiduks sööd, no siis oledki enam-vähem Robinson valmis.

ustav kaaslane olnud ja tulevatel matkateedel

Keset söömingut selgus, et peale väikelaevade sõidavad neil vetel ka päris suured paadid. Kaubalaevad või nii, lausa; üks meist igatahes möödus. Noohh, las sõidavad. Piknikku nad ei seganud. Söögid söödud, "laud" koristatud, asjad taas pakitud, ja taas sõitu. Kuna tuul oluliselt suunda muutnud ei olnud, tuli hakata koduteele asuma. Muidugi, oleksin ju võinud pikemaltki maadeavastajat mängida ja siis mootoriga tagasi sõita, aga üldiselt - mulle meeldib alati purjega arvestada ja mootorit kasutada vaid siis, kui muidu ei saa. Mäletate veel seda piki saartevahelist väila allatuult minekut? Loogiliselt võttes peaks siis tagasitee oleva loovimine vastutuult. Nii tahaks kirjutada, et seekord oli asi teisiti. Aga ei olnud. Õnneks tuult jätkus.
Mainisin enne saarte vahel sõites navigeerimise tähtsust. Oleksin oma tarkusest meie väilaotsast mööda sõitnud, aga õnneks oli inimnavigaator asjades rohkem järje peal ja keerasime oma väila ilusti sisse. Järgnes loovimine, loovimine, ja veelkord loovimine. Katamaraan on muidugi katamaraan, aga ma väidan küll, et minu Mere Jänku oli seegi kord oma ülesannete kõrgusel ja loovis hästi.

See suurem laev

Järgmine probleem oli oma "sadama" üles leidmine. Olin päeval jätnud sadamasse veest mõnikümmend sentimeetrit kõrgemale kivi peale lambi selle mõttega, et kui päris pimeda peale jääme, siis näeme. Oli hämar, ja lampi nägime küll, aga alles siis, kui muude tunnuste järgi oma koha ära tundsime. Mis seal salata, pärast väikest keskustelu stiilis "on-ei-ole meie sadam".
Õpetus on see, et oma sadam tuleb sellistel puhkudel tähistada millegagi, mis vee peale hästi paistab ja panna kohta, mida ei varja ei oksad, kivi ega muu ja mis oleks küllalt kõrgel selleks, et seda piisavalt kaugele näeks.
Päev hakkas õhtusse veerema, oli juba veidi jahe ka, ja see jahedus hakkas juba veidi kreavahele tungima; jõudsime tagasi just õigel ajal. Ega muud, kui paat kuivale, purjed kokku, saun kütte.

Saarte vahel 

Teine päev oli juba päikesepaisteline. Pean tunnistama, et Mere Jänkut kokku panna on tihti omamoodi lõbuski. Vaatad, kuidas kere hakkab kuju võtma, heiskad purjed, käid mõttes läbi purjetamise plaani, vaatad oma meeskonna meeleolu jne. Samas, mul ei ole midagi selle vastu, kui purjekas on juba ootel: väiksed nipet-näpet, purjed sättida ja tonks - kaldast lahti. Teise päeva hommik oli just neid selliseid.
Esialgne plaan oli minna sama väila pidi, aga siis tekkis äkki mõte võtta teine tee. Tuul oli selleks ka väga soodsalt tagant, nii et minek! See oli väga õige otsus. Purjetada keset sellist looduse templit ja selle sees on lihtsalt privileeg. Võimalus, mille andis mulle minu Mere Jänku. Sõita tasase sõiduvulina saatel, aga võiks öelda ka, et omamoodi vaikuses, sellises majesteetlikus varasügiseses looduses on midagi, mida on hea kogeda. Eriti jäid meelde need kitsad, kohati ehk mõnikümmend meetrit laiad väilad kõrgete kaljuseinte vahel. Püüdsin seda kõike pildistada, aga paraku, kaamera objektiivilt ja kutilt minu kaamera taga ei saa nõuda võimatut, loodust ei saa purki panna. Mere Jänku on muidugi tehnoloogia saavutus, aga kuidagi ilus ja ürgne tunne oli, ja ürgne tunne jäi.
Pärast seda väila jõudsime taas veidi tuttavamatele vetele. Kuna selle päeva väil oli sisuliselt otsetee eelmise päeva teekonnaga võrreldes, möödusime peagi tuttavast piknikukohast ja asusime minema mööda tähistatud farvaatrit. Kuhu? Ahh, ükskõik, kuhu. Oli lihtsalt selline tunne, et lihtsalt lähme.
Kuni kõht läks jälle tühjaks. Ega midagi: teate, seal Saimaas on selliseid sobivaid piknikkusaari ikka tõesti väga palju. Ühe neist välja valisime. Randumisel avastasin äkki, et läbi kristallselge vee paistsid põhjast mingid puurondid. Veidi närviliseks muutusin küll, aga õnneks läks korda nendega lähemat tutvust mitte teha. Priimus üles, supp soojaks ja kõik sinna juurde kuuluvad toimingud ning protseduurid. Siis jälle pillid kotti ja punuma.
Sisemaal võib tuul ikka väga muutlik olla. Saared ja kitsad väilad kannavad selle eest väga tulemuslikult hoolt. Omamoodi on see huvitav, salgamata, aga teate,meel jääb rahulikuks, kui sul võimalus mootor tööle panna. Justnagu mõnel suitsumehel suitsetamisest loobumine: ei tõmba, aga kuidagi vähem stressi on, kui suitsupakk käepärast.
Õnneks päris-päris otsa tuul ei lõppenud. Tagasiteel saime kohati ka päris korralikku tempot teha. Üht suuremat jahti nägime eemal. Vahva!

Leia pildilt paat!

Tuule suund ei olnud endiselt muutud. Tagasi läksime mööda "eilset" väila. Õhtul ootas ees küll veel üle 300km pikkune autosõit, aga otsustasime siiski loovida-krüssata ja mootorit mitte kasutada. Õnnestuski(!), nii et mootorit ei pidanudki kahe päeva jooksul kordagi kasutama. Samas - ega kordagi siis, ega kordagi hiljem pole kahetsenud ka, et mootori kaasa võtsin.
Seekord jätsime oma sadama märgiks suurema kivi peale paarimeetrise männi otsa särav-oranzhi päästevesti. See paistis ilusasti silma.
Saidki läbi seekordsed sõidud. Oli väga, väga tore nädalavahetuse purjetus. Mere Jänku sisustas sellest suure osa. Järgmisel aastal tahaks neile vetele veel kindlasti naasta, ja siis juba võimalik, et pikemaks matkaks.
See Rahmaninov, muide, oli tõesti õige valik!



Nüüd veel mõni tehniline asi. Esiteks minu nõuanne. Kui olete sellisele purjetusele minemas ja te olete vahest mõelnud, et peaks korraliku navigaatori ostma, siis matka planeerimise faasis oleks just õige, või vähemalt viimane aeg selline riist endale soetada, koos hea kaardiga.
Siis veel need paudid. No mõni mees ikka ei väsi, eks! Selline trikk sai avastatud, et kui pautida, siis teinekord võiks proovida nii, et jätate soodi veidi kauemaks sisse, kuni foka läheb bakki, ehk siis tuul hakkab fokat juba "uuelt" poolt pingutada. Ilmselt see purjeka käiku veidi pidurdada võib, kuid samas vähemalt tundus, et paadi nina (aga katamaraani puhu kaks nina - ha-ha-haa) läheb veidi hõlpsamalt "üle". Proovige!