Seekord taas järvel, mille kaldal kunagi esimest korda iseseisvalt oma Mere Jänkut kokku panin.
Kaaslasteks Juri ja Arvo, purjetamises alles algajad, alustajad.
See purjetamine sai kokku lepitud juba mingi aeg tagasi, ja seda päevakavva sobitada oli keskmiselt keeruline. Sellepärast ei tahtnud seda kuidagi ära jätta. Mainin seda sellepärast, et tuul oli tugev. Oleks ma olnud tol päeval mere kaldal, ei oleks hakanud kotte autost välja võtmagi. Häbeneda poleks aga pidanud, sest näiteks Linda Liinidki jätsid oma laevad kai äärde.
Lootsin oma kogemustele, aga mis seal salata - väike ärevus oli hinges just totaalselt kogenematu ülejäänud meeskonna pärast. Kogenematu vaid selle päevani, muidugi. Nagu varemgi on juhtunud - ilm paranes, s.t. seekord tuul veidi nõrgenes just sobivaks purjetuuleks, ning kuna päike paistis, õhk ja vesi olid soojad, siis oligi hea purjeilm valmis.
Purjeka kokkupanek läks ladusalt. Vette saamine ka. Miks ei olekski pidanud minema: kolm meest tõstavad minu Mere Jänkut nagu nipsti.
Järvele minek taas vastutuult. Kuid hästi läks, tõesti ei kurda. Meeskond asjalik, endal ka veidi kogemust tulnud, mis seal ikka. Ok, traditsiooniliselt ikka need paudid. Hästi, hästi tulid välja. Vaid väike tõrvatilk oli see, et soodimehed hakkasid ehk liialt minu käsklusi "soot lahti - soot peale" ootama ja sellepärast jäid omad ergud veidi arendamata. Järgmine kord nad enam nii lihtsalt läbi ei saa, see on kindel.
Järvel sai krüssatud ikka pikalt, kuid allatuult tagasitee kulges hoopis kiiremini. See oli meeskonnale heaks õpetuseks ja praktiliseks näiteks sellest, mis vahet on vastu- ja allatuult sõidul peale purjetamis-tehniliste nüansside. Laine - nagu järvedel ikka - oli väike, nii et sellise laisa mehe purjetamise moodi see meie tegevus natuke välja nägi.
 |
| Väljaõpetatud soodimehed Juri ja Arvo |
Randumine toimus allatuult ja see faktor ka veidi ärevaks mind tegi, kuid nagu selgus, asjata puha. Meeskond oli juba pautidega sellisteks mere(või järve-)karudeks koolitatud, et Mere Jänku lendas kaldale tõesti nagu lepase reega.
Taas asjad kokku ja . . . oli ju 20. august. Kuhu minnakse selle päeva õhtul? Eks ikka sauna, ja siis Taassündi tähistama. Järgnes, niisiis, (pehmelt öeldes) väga meeldejääv after-sail . . .
1 comment:
> Kaptenile mõeldes
> Sellest ajast alates kui 2005ndal aastal Verevi järvel vetelpäästjana suve veetsin, mõtted navigatsioonist sisevetel jätkuvalt lummavad minu mõtetes. Oli uhke tunne kui sain teada, et ühes isikus kompetentne arst, usin maratonijooksja, vapper murdmaa- ja mäesuusataja, kiire motorattur, professionaalne tantsija, täpne tennisist ja väga tore eesti inimene vaatamata suurele nii materiaalse kui vaimse jõu hulga kulule, tegi võimalikuks seda, et mu unistused purjetamisest täituksid.
> 20 august, 20 aastat Uut Eestit. TÜ taustaga arst, füüsik ja psühholoog mitte Verevi järvel ja isegi kusagil mitte-Eestis asusid vägevale järveteele tehniliselt mitte just kõige keerulisema ja põhimõtteliselt väga kompaktse portatiivse ja mugava purjekaga. Kuid ülikooli haridusest hoolimata ei olnud selle aparaadiga navigeerimine otseselt kerge AGA kapteni instruktaazh oli praktiline ehk konkreetne ja teaduslikult põhjendatud. Minu praeguste mälestuste kohaselt purjetamine sujus valemi järgi: kuule kaptenit, täida kapteni käsud ja jõuad tervena tagasi kaldale. Kõik näis viitavat sellele, et võimalust mööda pääseda kapteni käsude täitmisest lihtsalt polnud.
> Ometi madrutsed olid kiire õppimisvõimega. Peale esimesi teooria praktikal rakendamist tundus et “Õnneliku Kassiga” navigeerimine on lihtne ja suure tõenäosusega meie kapteni juhendamisega saaks enamus vapraid inimesi sellega väga hästi hakkama. Liikusime mitte-Eesti järvel vastutuult ja härra kapten asetas madrutsed veelkord ja veelkord üllatavasse olukorda. Pole kuigi keeruline mõelda sellele eredale sündmusele, viin mõttes ennast sellesse päeva, 20 august 2011. Meelde tulevad mitte üksnes see, mida tegime, kuidas juhtisime ja kuidas hakkama saime, vaid taaselustuvad mõtted ja tunded, mida sel päeval, sel mitte-Eesti järvel kogesime, millest rääkisime. Väga valgustav oli see, et teatud lihtsate tehniliste printsiipide alusel on võimalik väga tõhus vastutuult purjetamine.
> “Õnnelik Kass”, mis see on, mille poolest see erineb paadist või standartsest purjekast? Mida rohkem ma sellele küsimusele vastust otsin, seda konkreetsemaks see muutub. Pikka aega enne navigeerimise kogemust tundus, et see on vaid üks paat, millel on purjed. Nüüd on suur hulk argumente selle kasuks, et tegemist on purjeka-katamaraniga. Muidugi ei ole sellel aparaadil keerulisi elektroonilisi lahendusi kui nt Lindaliini katamaranidel, kuid “õnneliku kassiga” reisimine Lindaliini omast huvitavam ja kogenu kapteni juhendamisel saab kiiresti mereleksikoni kuuluvatest terminitest aru ja 3tunnise navigeerimise lõpu poole madrutsed võivad moodustada uusi lauseid, mida nad pole varem kuulnud ega kasutanud.
> Mõtlen kaptenile, mõtlen katamaranile ja ootan uut kutset et madruse oskusi miksmitte ka nt merel teritada.
> Aitäh, härra kapten!
>
> Madrus-psühholoog
> Juri
Post a Comment