Selle purjetamise algpõhjuseks sai pautimine Happy Catiga. Olen pautimisest varemgi kirjutanud. Täpsemalt sellest, et teatud spetsiifika ja teatud võtted siin on, mida järgida. Vahest peab teistele häpikätlastele ses asjas nõu andma teoreetiliselt, vahest praktiliselt. Seekord oli praktilise nõuande päev.
Untitled from Ahti Virkus on Vimeo.
Väike segadus alguses oli, et mitme paadiga välja lähme. Tuult ju väga esialgu ei olnud ka ja arvasin, et ei hakka oma paadipõhja märjaks tegemagi, aga häpikätlane Peeter oli juba parajalt nii suure seltskonna kokku ajanud, et ühte paati poleks kuidagi ära mahtunud, nii et ega midagi: paati kokku panema.
Purjekaid merevalmis seades sain taas huvitava kogemuse osaliseks. Vahemärkus: vahest tõesti tundub, ja küllap see nii on ka, et need huvitavad kogemused ei lõpe Happy Catiga vist iial. Ja nimelt: võiks ju arvata, et purjeka kokkkupanek on väga üheselt määratletud tegevus, kus kõik tehakse alati ühtmoodi. Sain aru, et siingi on erinevate omanike vahel küllaltki suured variatsioonid. Muidugi, vaevalt keegi kunagi paadi monteerimist masti püstitamisest alustab, aga need erinevused on piisavalt huvitavad selleks, et tasub teinekord naaber-häpikätlase tegevust silmanurgast vaadata küll. Mis need erinevused on saabki teada, kui seda tegevust jälgida. Üks on küll selge: juba paadi kokkupanekul on näha, kes on paadi kapten. Mõistku seda igaüks, nagu tahab ja oskab. Rohkem ei seleta.
Nagu varem juhtunud ja tulevikus saab ehk taas juhtuma - ilm paranes, ehk siis tuul tugevnes sel ajal kui paate korraldasime. Peetril oli mootor ka kaasas (uhke!) mis andis muutliku tuule osas turvatunde. Merele! Viimsi poolsaare tipus olevast sadamast pidi välja sõitma mööda kitsast farvaatrit ning traditsiooniliselt vastutuult. Tegime soodimees Hamoriga asja ära "kõvalt" ehk siis mõladega. Väsitas küll. Rannalähedal sõites ja mere poole krüssates oli põhjas palju, palju kive, mis salakavalalt vee all just niipalju, et võimaldas neil sverdilõhkujatel nähtamatuks jääda. Vahepeal tuli meelde talvine mäesuusatamine: ikka järsult paremale-vasakule-paremale-vasakule. Oiiiii, kui valus oli kuulda, kuidas svert ja rool palusid, et neist vetest kiiremini lahkuksime. Lahkusime.
Algas paudiõpetus Hamorile. Siinkohal palun ette kujutada naeratavat emotikoni - taas paut, eks. Noh, ja mis te arvate? Ikka yesssss, ära tegin!! Paudid hakkasid peale mõningast seletamist välja tulema alguses enam vähem, siis päris- ja üsna pea väga hästi. Tõesti - pole probleemi. On vaid võrdlemisi lihtsad võtted, mis tulevad omandada. Tundus, et ka häpikätlasel kapten Peetril hakkas asi õnnestuma.
Tuul oli päris paras ja hea. Aegna ja Kräsuli vahel tundus vaid olema mingi tuulevaiksem kott, kuhu eriti ei kippunud minema.
Nagu ikka, koosneb hea purjetamine merele minekust ja sealt tulekust. Tagasiminek oli alla tuult. Sain purjed liblikasse, mis oli väga uhke.
Hmmm, noh, jah, eks naasmisel juhtus sadama kanalis piinlik lugu küll. Aga ütleme, et tegime ajalugu, kui Eestis esimest korda põrkasid kokku 2 Happy Cat Vision purjekat. Sündmus jäi ilusti video peale ka. Eks Peetril võib olla oma versioon, aga tundub, et asi algas sellest kui kapten Peeter oma alusega kaldasse põrutas. Hilisema vestluse käigus sain aru, et põhjus võis olla väga tundlikus juhtimises, s.t. tegemist on ju kummipaadiga. Mulle tundub, et kas mitte ka groot ei keeranud paadi nina veidi vastutuult ja seega just selle kalda suunas, kuhu äkkrandumine teostati. Ei tea, igatahes - kuna mina tulin allatuult siis oli mul võimalusi vähe midagi teha: kas otsa sõita või ka kaldasse panna. Ma lootsin, et ehk jõuan siiski aerude jõul kaldast lahti tagurdava Peetri tagant läbi. Ei jõudnud. Nii, aga kuna tegemist on kummipaatidega, siis midagi hullu ei juhtunud. Saime hakkama. Sahinad liiguvad (noh, ütleme, et ise nägin ka), et Peeter kukkus hiljem veel vette ja ta pauguvestil läks pauk lahti. See läks ikka nii vihaselt lahti, see pauk, et vest täitus õhuga ikka väga korralikult ja Peeter oli selle sees ikka üsna abitu. Ma oleksin vist ka abitu, kui ma äkki tunneksin, et vest tahab mu ära lämmatada ja kägistada. Aga kõik läks siiski hästi. Nagu peabki minema.
Purjekad kaldale vedada, demonteerida, pakkida, ja koju minna !! Nii tegimegi. Pean ütlema, et oli väga tore teise Happy Catiga koos sõita. Mine tea, ehk järgmisel aastal saab juba kolm või enam kokku. Saaks suurema eskaadri, ja teeks äkki võistlust ka?
No comments:
Post a Comment