Naissaare matk toimus. 02. augusti varajasel pärastlõunal alustasime oma matka Noblessneri sadamast.
Tuul oli veidi nõrgem kui eelmisel korral, aga suund täpselt sama, ehk siis slipist mere poole minema hakates täpselt vastu. "Ja kuidas siis õnnestusid paudid, " küsite ehk? Vastan. Sadamast välja saamiseks tegime kümneid ja kümneid paute - viimane kui üks õnnestunult. Ei mingit probleemi.
 |
| Raimond lõunarannal |
Sadamas manööverdamise veidi keeruliseks teinud tuul osutus Naissaarele sõiduks võrdlemisi heaks: parajalt tugevaks ja soodsast suunast puhuvaks. Tore oli. Kuna minu Mere Jänku võib randuda väga edukalt ka ilma sadamata, otsustasin kursi võtta Naissaare lõunatipu liivarandadele. Olin seal varem aastaid tagasi käinud, aga ei mäletanudki, et liivakalda kohta on rand ikka väga järsk. Nagu randudes selgus, ulatus juba oma paari sammu kaugusel rannast vesi hargivahest üle. Randusime edukalt. Vast niipalju läks viltu, et kuna ma ei teadnud, et rand nii järsk oli, siis tõstsin sverdi ja rooli liiga vara üles. Ei hakanud neid enam tagsi laskma. Sain selle kogemuse võrra rikkamaks, et ega ilma sverdita ja enam-vähem ülestõstetud rooliga minu paat eriti juhitav ei ole. Hulpisime siis seal veidi aega rannalainetes, aga muidu oli kõik päris hea. Purjetamine Naissaarele kestis umbes 2,5 tundi.
 |
| Ühiskondlikult kasulik tegevus |
Purjetamise lugu on selleks päevaks läbi. Meil ei olnud sel hetkel veel õrna aimugi, missugune seiklus meid saarel ees ootab. Sellest ma võiksin siin kirjutada umbes nii palju kui minu eelnevad blogi sissekanded kokku, kuid kuna see on ikkagi purjetamise blogi, teen lühidalt. Mis oleks nii, et värvisime kaks aastat tagasi Prantsuse meremeeste haual pikali kukkunud (ja meid Raimondiga need kaks aastat oodanud?) risti ning panime ta koos marseljeesi laulmisega tagasi hauale. Pärast seda aitasime politseisse toimetada saarel tegutsenud liputaja, ja õhtul kutsuti meid kitsarööpmelise raudtee vagunisse ehitatud sauna, mis oli ikka väga äge. Oli selline "üks-päev-meie-elus" päev. Aga nagu öeldud - ei hakka sellest siin põhjalikumalt kirjutama. Kui keegi tahab meie seiklustest rohkem teada saada ja kuulda, siis Naissaarel võib Petka baaris Naissaare maskoti Petka enda käest küsida, et kuidas selle Prantsuse meremeeste risti värvimise ja liputaja püüdmise lugu ikka oli.
 |
| Laulame marseljeesi... |
Järgmisel päeval, samuti varajasel pärastlõunal, algas tagasisõit. Jätsime hüvasti meie uute sõprade Petka. Keiu ja Maiduga, ning võtsime kodutee kiilu alla. Tuul oli selgelt vaiksem kui eelmisel päeval, aga selle eest ilusti tagant. Muide, panin tähele - ja ma loodan, et ma nüüd Grabnerile liiga ei tee - et Happy Cat Visioni 3D suurpuri tundub olevat parem vastutuule- ja loovimis-, kui allatuulepuri. Kuid mis seal salata, eks allatuule jaoks ongi Happy Cat Visionil lisavarustuses gennaker. Mille endale järgmisel aastal kindlasti soetada tahan. Tagasiteel lasi Raimond veel mõnusalt undki, nii et minu Mere Jänkul sõidu ajal magamine tuleb seega teostatavaks tunnistada. Tagasitee kestis umbes 3,5 tundi.
 |
| Plikatirtsud Noblessnerist |
Sadamas ootas meid kaks kena plikatirtsu oma emmega, kes ka purjetamist proovida tahtsid. Need tirtsud just, ma mõtlen. Emme pidi kohapuudusel maha jääma. Tuul oli selleks ajaks just selliseks parajalt tugevaks tõusnud. Tegime tüdrukutega väikese tiiru Noblessneri sadama esisel akvatooriumil, neile paistis see ikka väga meeldivat. Pärast randumist lugesime oma megatoreda retke lõpetatuks.
No comments:
Post a Comment