Saimaa 2013, osa 4

Järgmisel päeval, 23. juunil ärkasime hetkeks selle peale, et meie naabrid-kajaklased ennast minema asutasid ja asju pakkisid. Siis magasime edasi kuni une lõppemine juba ennast tõsiselt tunda andis. Taas oli hommik väga ilus: päikesepaisteline ja soe. Kuna oli juba Juhannus-nädalalõpu viimane päev, asutasid laevade seltskonnad end koduteele ja see andis tunda: iga natukese aja tagant möödus meie lahesopi eest mõni suurem või väiksem laev suurema või väiksema rohkem või vähem kolmanda päeva peomeeleolus seltskonnaga.

Siinkohal peab mainima mõne sõna sellel Saimaareisil nähtud paatidest. Oli seal alles aluseid! Kohati asjalikke paate, klantsitud ja puha, kohati aga päris päevinäinud või siis väga omapärase kehaehitusega aluseid. Muidugi on see ju üks järve värk puha. Suuri laineid ei ole ja ei tule, ning väikest järvelainet talub ka mõnekümnesentimeetrise pardaga pargas. Samas mõtlesin, et miks ka mitte. Järvele minu arvates sobibki selline rohkem lõbusam ja lõdvem stiil. Merel selliseid aluseid küll kauaks ei oleks.

Hommik oli niisiis taas üks neid ilusaid, neid superilusaid. Päike paistis meie liivarandsesse lahesoppi, oli soe ja vaikne ilm. Vaikus oli küll veidi halvaendeline ses suhtes, et vastavalt ilmateatele ei olnud see mitte vaikus enne tormi, vaid vaikus enne veel suuremat vaikust. Võtsime siiski asja rahulikult. Midagi parata ikka ei saanud ja kuna päeva suund ja eesmärk olid teda, siis kasvõi mootoriga, aga tagasi pidi saama. Bensiini oli õnneks piisavalt. Kuna aga kiiret polnud, sai veidi rannamõnusid maitstud. Lõpuks nägime ära ka ühe norppa. Oli teine natuke kodukootud olekuga, aga siiski norppa mis norppa.

Norppa, kohalik, kodukootud

Õnneks sai ta pildi peale.

Söögid-joogid-pakid-kakid nagu alati, ja teele. Teadsime, et viibime ühes Suur-Saimaa kaunimas saarestikus ja niisama lihtsalt ära minna polnud meil mingit kavatsust. Tahtsime tingimata oma ilu poolest kuulsate Ruuhonsaartega lähemat tutvust teha. Panime ennast kaardil paika ja navigeerisime end saarte vahele. Saime kohe aru, et tegemist on tõesti kauni ja populaarse kohaga. Viimasest andis märku suur paatide hulk, mis saarte randades oli. Ilu on aga paraku siin väga raske kirjeldada, sest see koht on ikka tõesti väga ilus. Saarte üheks omapäraks on pikad, kitsad ja väga kitsaste maaribade - väikeste harjandite - poolt ääristatud lahed. Vaatamata rohketele paatidele oli õhkkond kuidagi väga pidulik. Tuult praktiliselt polnud, aga tundus kuidagi väga vale sellises kohas mootorit põristada. Sõitsime ühe lahasopi lõppu ja tagasi aerutades. Väga ilus hetk oli.

Lahesopi lõpus otsustasime maale minna ja veidi ringi vaada. Kuna Ruuhonsaared koosnevadki sisuliselt kitsastest maaribadest-harjandites, jõudsime juba mõnekümne meetri pärast teisele poole saart.

Seal hakkas silma midagi väga kummalist: kahemastiline purjekas. Oli ikka jumakas paat küll! See on muidugi iga mehe asi, missuguse paadiga ta sõidab, aga omades mingit kogemust järvedel ja ka Saimaal endas purjetamises ei saa ma hästi aru, mis mõte on sellisel järvel suurt jahti (ja veel kahemastilist!) omada. Tuul on sealkandis päris ebastabiilne, suurt ja vaba vett merega võrreldes siiski vähe, kuigi jah, eks Turu saarestikus ja Ahvenamaal ka päris kitsaid väilu ette tuleb, kuid suuremat vett on seal ikka palju ja küll. Siiski see, et mina asjast aru ei saa, ei täheda, et mõni targem sellest aru ei võiks saada, nii et igal juhul soovin kõigile Saimaa ühe- kahe- ja mitmemastilistele purjetajatele tuult purje ja seitse jalga kiilu alla.

Nagu meist hommikustele möödujatele, hakkas ka meile aeg siiski otsa saama ja tuli keerata oma nokk kodu poole. Meil oli kaks võimalust: minna tuldud teed tagasi või mööduda Lintusalost tagasi teel ida poolt. Ida poolne tee tundus veidi pikem, aga otsustasime siiski selle kasuks. Tuul kukkus ikka päris ära, ja kuna aeg tiksus ja ilmateade midagi muud peale tugevneva tuulevaikuse ei lubanud, tuli mootor käima tõmmata. Palusin sõber Hondal meid koju viia. Ta oli nõus.

Kuldrannake

Veidi tegi muret see, et kas saarte vahelt ikka läbi saab. Ma nimelt ei tahtnud sõita ametlikku farvaatrit, sest see oleks juba päris suurt ringi tähendanud. Mis seal salata, kohati on mu käsinavigaatorit ikka päris raske lugeda. Kohe mitte ei saa aru, kui lai see vesi saarte vahel on või ei ole ja kust kuhu läbi saab või ei saa. Samas - eks seda asja peab lihtsalt rahulikult võtma ja vaatama. Võib-olla läks mul tuulevaikusest ja päikesest pea segi, sest teinekord kuidagi tuli väikseid navigeerimisvigu. Edasi õiges suunas ikka rühkisime. Muud midagi peale Honda põrr-põrri eirit ei juhtunud, kuni . .

Ma teadsin küll, et meil üks sild ees oli, aga ma ikka lootsin, et saame ta alt läbi.

Kui sillaga adekvaatsesse visuaalsesse vahekorda saime oli küll kohe selge, et isegi kui minu tubli Mere Jänku silla ees pea longu laseb, ei laseks sild meid ikka heaga oma kõhu alt läbi. Pidime endid veel rohkem alandlikeks tegema. Tuli mast maha võtta. See oli üks tüütu protseduur, ja veel tüütumaks tegi selle see, et rand/sadam/looduslik paadiveeskamiskoht, kuhu masti maha võtmiseks randusime oli täis igasugust rauakola, millega sõbraks saamise märgiks käe andmine võib halvimal juhul lõppeda plaastriga minu Mere Jänku kerel. Meil õnnestus vaatamta ohtudele ilusti randuda ja mast maha võtta. Veidi valus ju oli, aga mis sa ikka teed, ja pealegi, tuult polnud niikuinii.

Sõitsime oma juppideks võetud mastiga nagu tõeline mootorpaat. Tegin ühe katse. Mere Jänku sõitis Honda keskmistel pööretel kiirusega u. 4,5 sõlme. Kui keerasin gaasi põhja, lisas see kiirusele vaid ühe sõlme, aga mootori häälde tuli detsibelle juurde omajagu. Minu jaoks oli see näide ja tõestus selle kohta, et nagu seni teinud olen, tasub ka edaspidi sõita keskmiste pööretega, kui just olukord midagi muud ei tingi.

Sõitsime rahulikult oma Nestorinranda. Auto oli omal kohal ja ootas juba. Tagasiteel sõitsime üle selle silla, mis minu Jänkut niisama läbi ei tahtnud lasta. Suve pikk päev veel kestis, kuid nagu meie reiski, sai seegi üsna pea läbi.