Kessulaid

Lugu läheb edasi nii, et raporteeritud sai. Õnneks oli klassiõe isa Uusi juba meie tulekust informeeritud ja kutsus meid lahkelt sisse. Igaks juhuks võtsime siiski aiakäru ja tõime sellega paadimootori ja ülejäänud kotid rannast ära.

Õhtul grillisime veel, mis grillida oli ja keetsime matkariisi, mida keeta oli. Jõime veini, mida ka õnneks veel juua oli. Veiniklaasi ääres tegime juttu järgmisest päevast. Uurisime, kas Uusi ehk ei tahaks käia Kessulaiul.
Selgus, et ta polnud seal juba hulk aastaid käinud ja otsus ning soov sinna minna tulid ruttu. Ega midagi, hakkasime plaane tegema. Paraku oli mul vaid kaks turvavesti, aga kuna Andres avaldas kohe nõusolekut maha jääda, siis probleeme sellest, et kes läheb ja kes jääb ei tekkinud. Ise olin Kessulaiul viimati käinud Noorte Meremeeste Klubi suvelaagriga vist nii aastal 1975, kui seal üritati filmida noortefilmi "Jõmm".

Hommikul läksime peale kehakinnitust randa. Paat oli ilusti-kenasti rannalainetel loksumas, terve ja tubli. Panin talle mootori külge, võtsin grootpurje paati ja sõit võis alata. Plaan oli, et tõmban groodi merel olles üles. Tõmbasin ka. Täpsemalt öeldes tõmbasin küll ainult grootvalli, (kes ei tea veel, siis see on see ots, mis mastitopist läbi on ja millege puri läbi plokkide üles tõmmatakse) kuid ühel hetkel hakkas see kuidagi kergelt järele andma. Midagi oli lahti. Tõesti, grootvall oli purje vallinurga kinnitusest lahti tulnud ja vaba ots lehvis nüüd vimplina masti otsast. Püüdsin küll mõne McGyverliku võttega seda kuidagi allapoole saada, aga tulemus oli selles lootusetus ettevõtmises vastupidine: valli ots liikus veel rohkem üles, masti poole. Otsustasime, et ei hakka enam tagasi minema, vaid sõidame Kessulaiule mootoriga ja seal pidime vaatama, kas hakkame valli tagasi panema või ei. Valli masti otsa saamiseks tulnuks nimelt mast maha võtta.

Tegelikult oli meil tuul veidi vastu ka, ja väikesest krüssamisest poleks olnud pääsu. Mootoriga sõita pole küll nii huvitav, kui purjega, aga vähemalt saime ruttu kohale.

Randusime laiu läänekaldal.

Kultuurmaastik - heinamaa

Tegelikult, ega mul selle reisi merelisest osast palju rääkida ei ole, aga Kessulaid jättis küll väga sümpaatse mulje. Randumise kohast viis saare sisemusse väike tee. Päris ranna lähedal oli tornjas maja, mille uks lukus ja millel nimi "Tuumajaam". Huvitav, kas seal ongi siis Kessulaiu päästepunkt, millest aeg-ajalt ajakirjanduses juttu on olnud? Astusime mööda teed edasi. Me ei näinud kuskil ühtegi hingelist. Tee läks alguses läbi kadakametsa. Just nimelt, kadametsa. Need puud kasvasid seal väga tihedalt ja olid umbes 3-5 meetri pikkused. Tõesti, selle metsa tihedus oli selline, et puude vahelt oleks olnud väga raske läbi pressida. Teisest küljest - kui selleks vajadust pole, siis miks proovidagi. Ei proovinud, vaid jalutasime muudkui edasi.

Tee läks selgelt itta, seega risti üle laiu. Umbes keset laidu oli elumaja, kus tunnuseks, et seal inimesi vähemalt mingil osal päevast peaks olema, olid õues siblivad kanad ja maja pärani uksed-aknad. Ei hakanud me peremehe hilishommikust rahu rikkuma, vaid liikusime ikka edasi.

Mõne aja pärast loodus muutus ja nägime ilusat kultuurmaastikku. Silma järgi tundus tegu olevat heinamaaga, aga see hein oli seal väga looduslik ja ütleme nii, et mitte just lopsakas. Ehk oli see hoopis karjamaa või koppel, aga ühtki kodulooma ei suutnud meie silm tabada vaatamata sellele, et mere reeglite kohaselt jälgisime ümbrust pidevalt ja 360 kraadi. Maastik oli väga ilus.

Ühel hetkel - üllatus-üllatus - olime taas rannas, kus seisis ka - vaata, et veel suurem üllatus kui rand oligi - RMK imfotahvel ja selle lähedal RMK lõkke- ja grilliplats koos pinkide ja lauaga. Need tundusid kuidagi nii mahajäetuina, et võis arvata, et viimati istuti seal grillplatsi avamispeol.

Infotahvlilt saime teada, et laiul kulgevad õppe- ja loodusrajad. Otsustasime minna tagasi Mere Jänku juurde saare lõunatipu kaudu. Ilus jalutuskäik oli. Kessulaid tundub olema üks neid väikesaari, mida on õnnistatud väga erinevat tüüpi maastiku ja taimkattega. Saare lõunapoolel oli, aga võiks öelda isegi, et seal laius kuusemets. Ühel hetkel kuulsime linnu tiibade laksatusi. Need oli tugevad ja harvad, mis isegi minule, ornitoloogias väga võhikule tähendas, et tegemist ei olnud mingi tihasega. Mõne sekundi pärast nägingi puude latvade vahelt vilksatamas väga suurt pruunide sulgede ja kollase nokaga lindu. Eks ma veidi kahtlustasin, et tegemist võis olla merikotkaga. Hiljem vaatsin internetist pilte - ja oligi merikotkas. "Hahhaa, bongajad(!)", käis läbi pea.

Puu, suurte valgete õitega

Tee pöördudes taas põhja poole muutus loodus jälle kadakalisemaks. Üks ilus puu hakkas silma. Selliste ilusate suurte valgete õitega. Ma ei taipa dendroloogiast suurt rohkem, kui ornitoloogiast, aga Uusi vanema mehena teadis, et tegemist oli lodjapuuga. Küllap tal oli õigus.

Tiir poolele saarele peale tehtud, jõudsime Mere Jänku juurde tagasi. Nüüd saabus tõe hetk: kas hakkame masti maha võtma, või mitte. Uusi oli seda meelt, et võiksime ikka purjega tagasi minna. Olime ses asjas ühel meelel. Probleem oli vaid selles, et kallas oli üsna järsk. Pidin paadi keerama nii, et ahter oleks maa poole. Puskpriit, mille tipus on vöörstaak ja mis tuleb masti maha võtmisels kõigepealt lahti võtta ja siis kinnitada,(s.t. sinna pukspriidi otsa sügavasse vette oli vaja minna) oli selgelt üle kummiku vees. Einoh, kummikud võib ju muidugi alati jalast ära võtta . . . aga kes siis paljalalu mööda neid kive ikka kepsutada tahaks, eriti kui jalg vääratada ei tohi.

Tegin oma arust mastiga manipulatsioonideks väga hea plaani. Ma olen oma juttudes teinekord olnud enesekriitiline, aga seekord küll kiidan ennast. Plaan teostus suurepäraselt. Mitte küll mängeldes, mida minu plaan ka ette ei näinud, aga kõik läks just nagu olin mõelnud.

Nüüd saime purje heisata ja algas tagasitee. See kulges pärituult ja heas tempos. Randumisel oli küll väike probleem. Hakkasin purje alla võtma liiga kalda lähedal ja paat triivis kohta, kuhu ma teda üldse jätta ei tahtnud. Tuli mootor tööle panna ja kiiresti sellest kohast jalga lasta. Teise katsega läks kõik ilusti.

Kirjutasin, et minu paadikaaslaseks oli klassiõe isa. Seega siis ikka vanem mees, kui mina. Jah, Uusist sai Eesti teadaolevalt seni kõige vanem happycatlane. Ta oli selle reisi ajal 84 aastane. Mis näitab, et vanus ei ole Happy Cati puhul üldse mingi probleem: ei purjetamisel ega mastiga manipuleerimisel.

Paremal vanim häppikättija Eestis - Uusi, 84a.

Õhtupoolikul saabusid klassikaaslased. Läksime randa ja panime minu Mere Jänku spetsiaalse Happy Cat käru peale. Sellega Mere Jänkut maal transportida oli väga kerge. Parkisin oma meresõiduvahendi seekord parklasse maasõiduvahendite vahele. Neil viimastel võisid sellist naabrit nähes ikka lambid pikaks venida küll, aga omavahel hakkama said nad kõik väga hästi.

Järgmisel päeval võtsime Mere Jänku lahti, panime ta autosse, kus ta hoopis rutem kui mööda merd, aga mitte nii eepiliselt Tallinnasse vuras.

Suur merereis oli sellega lõppenud, kuid suvi ju alles algas!