Minul ja minu Mere Jänkul on saanud
juba traditsiooniks, et Jaanipäeva ajal tuleb üks tubli sõit
korraldada. Nii ka sel aastal. 2 aastat tagasi sai sügisel käidud
Saimaal ja juba siis otsustasin, et tahan sinna kunagi veel tagasi.
Vana mõte ja kutse muutusid nii tugevaks, et Jaani purjetamise kohta
polnud sugugi raske paika panna. Koha paika paneku alla mõtlen küll
kohta väga üldiselt, sest Saimaa on väga suur piirkond, ulatudes
Põhja-Lõuna suunas sadu kilomeetreid.
Mõnikord lihtsalt on nii, et tuleb
usaldada oma intuitsiooni. Võtsin siis internetist Saimaa kaardi
välja. See oli selline kaart, kus ööbimiskohti ka peal oli. Nimelt
oli mul plaan enne Jaani, viimase tööpäeva õhtul "kohale
minna", mõnes ööbimiskohas öö veeta, õhtul Mere Jänku
kokku panna ja siis hommikul võimalikult vara teele asuda. Mingil müstilisel viisil - teadmata
eelnevalt pakutavatest öömajadest mitte midagi - valisin välja
koha nimega Nestorinranta. Nestori - meenus üks Soome kunagistest
suurtest ja nüüdseks krestomaatilisest hitist, kus lauldi kellestki
Nestorist ja norppast. Norppa on Saimaa hüljes, mida seal kandis
tänapäeval kõwasti kaitstakse.
Skeemi: esimene öö kuskil
hotellis/motellis/turismitalus ja siis järgmisel hommikul matkale
tahtsin kasutada eelkõige sellepärast, et mul polnud õrna aimugi
kohalikest rampidest või muudest kohtadest, kus paadi vette saaks
lükata ja auto turvaliselt mitmeks päevaks randa jätta.
Hotelli/motelli/turismitalu hoovi võiks ju aga auto ikka saada
jätta, vähemalt kui kohalikku teenust kasutanud juba oled.
Niisiis Nestorinranta. Plaanid tehtud,
autol hääled sees, ja vurr-vurr, leidsimegi ennast ühel hetkel
Nestorinranna külalistemaja hoovist. Niipalju siiski sõidust, et
minu kartus paadiveeskamiskohtade puudumisest osutus asjatuks. Neid
oli teepeal päris palju. Kuna oli Jaanilaupäeva, ehk siis soome
keeles Juhannuse eelne õhtu, oli koht päris vaikne. Põhiline mass
külalisi pidi saabuma järgmisel päeval. Ööbimise "pileti hinna sisse"
kuulus ka saun, mis oli tõepoolest väljast rahvuslik, kuid seest
päris modernne. Igatahes mõnus saun oli, millest ka hea ja rahulik
uni ning üldse mõnus olemine.
Väljast rahvuslik, seest modernne |
Ahh, lõpuks ometi saan ma midagi
hommikusöögi kohta öelda, kuigi selline viide
matkahommikusöökidele on siin patuga pooleks sest ega matk polnud
ju veel tegelikult alanudki. Igatahes pidas kohalik perenaine
hommikusöögi ajal külalistele Nestorinranta tutvustava loengu.
Selgus, et tõesti-tõesti, see laulu Nestori oligi neil maadel
elanud, ja neil randadel istunud. Räägiti seal veel ka vanast ajast
ja elust kümneid aastaid tagasi. Vist pooljuhuslikult oli
hommikusöögile tulnud üks sealtkandist pärit proua, kes nüüd
suures linnas elab, aga tulnud Juhannukseks kodumaile ja vist ei
viitsinud ise hommikusööki teha, vaid tuli külalistemajja sööma.
Temal hakkas ka perenaise heietuste peale jutulõng veerema. Rääkis
ikka väga huvitavaid lugusid kohalikust elust 70-ndatel. Ikka
absoluutselt uskumatu, kuidas tol ajal Soomes mõnes kohas elati.
Soomes, mida tallinlased "soome telekast" nägid ja mida
arvati olevat üliarenenud maa jne jne. Jutust ja selle poolt
provotseeritud küsimuste-vastuste- ja vestlusehommikupoolikust jäi
aga kõige rohkem domineerima mõte, et hakkama saadi ja õnnelikud
oldi. Jah, aga ei kujutaks küll praegu ette, et näiteks kui laste
koolitee läheb talvel üle jää, siis kevadtalvel, kui jää nõrk,
saadetakse kooli kulul hommikul kohalik mees tuuraga laste ees jääd
proovima. Mehe samm on aga pikk ja kuna lapsed talle järgi ei jõua
siis ega tast suuremat abi ka ei ole. Pärastlõunal koduteel peavad
lapsed ilma tuuraga meheta hakkama saama ja iseseisvalt üle kevadise
jää minema. Neid jutte oli palju-palju.
Muide selgus, et see Nestori oli olnud
poissmees. Paras napsi-, pilli-pulli ja naistemees ka. See laul
räägib sellest, kuidas Nestori ja norppa koos veidi nukrutsevad.
Noh, olla olnud ka selline hetk siis tõesti päriselt ka, kui
Nestori viiulimängu peale pistis norppa pea veest välja ja jäi
teda kuulama. Kes teab, kes teab, aga Nestori lõpp oli igatahes väga
traagiline: vaid mõni kuu enne selle laulu suureks hitiks saamist ta
uppus: läks urjus peaga paadiga sõitma. Link omaaegsele hitile on SIIN
Seekord õnnestus niisiis paat veesata
lausa ajaloolisest rannast. Pidulik, väga pidulik. Siinkohal võiks ju mõni mõelda, et
mis ma siin heietan purjetamisvälist juttu. Tegelikult ma muidugi ei
tea, kas keegi nii mõtleb või ei mõtle, aga minu jaoks on sellised
kohalikud jutud alati väga kindel ja väärtuslik osa retkest, ka
purjeretkest. Ning pealegi - kui purjekas kindlalt ja turvaliselt
kinni - ei ta siis kuhugi ära jookse sel ajal, kui ise natuke maad
eemal elu uudistad. Minu Mere jänku ootaski mind ilusti
seal Nestorirannas. Olin talle ühe üllatuse valmis mõelnud, mis
minu jaoks oli väike, kuid oluline uuendus, Sellest juba lähemalt
järgmises osas. Luban, et siis pääseme kohe-kohe veepeale ka.
No comments:
Post a Comment