Saimaa 2013, osa 3

Järgmisel hommikul oli ilm endiselt ilus. Tuult oli küll veidi rohkem ja paraku puhus ta meie tulevasele liikumissuunale vastu, aga midagi hullu ka ei olnud. Hommikusöök erines seekord tavalisest kehakinnitusest selle poolest, et einestamise koht ja eriti sealt avanev vaade oli suurepärane. Enne hommikust kehakinnitust käisin veel ujumas, mis mõjus oodatult väga karastavalt ja toniseerivalt.

Hommikusöök vaatega

Ahh, kui tore on süüa hommikust sellises suurepärases kohas, kui tunned iga oma keha rakuga, et sul pole mingit kiiret mitte kuhugi. Tavalisest kaunimakohalisele hommikusöögile järgnes üsna tavaline asjade pakkkimine. Kuna olime Yksköytise põhjatipus, ja mul oli vaja hakata liikuma lõunasse, siis pidin tegema otsuse, kummalt poolt saart ma liikuma hakkan. Saarest idapoole jäi suurem ja lagedam veeala, saarest lääne-edela poole aga saared. Kuna tuul oli vahepeal veel tõusnud, siis arvasin, et ehk oleks parem pidada madalat profiili ja katsuda minna rohkem saarte varjus.

Paraku sain taas hea õppetunni selles osas, et teinekord on julgemad otsused ehk siiski veidi paremad. Saarte vahel ei olnud küll tuul kindlasti liiga tugev, aga teinekord varjasid saared oma majesteetliku kohaloluga tuule hoopis ära, nii et pidime kohati isegi mõlasid kasutama, et mõnest tuuleaugust välja saada. Saartevaheline krüss-slaalom hakkas kohati isegi veidi tüütuks muutuma, sest pidime tõepoolest harrastama nii slaalomit kui krüssamist. Mingil moel juhtisin meid siiski suurema vee peale tagasi, ja krüssamine muutus veidi lõbusamaks. Ühel hetkel aga märkasin, et pukspriidi kinnitus vööri ristitala külge on veidi lõdvaks läinud. Midagi katastroofilist see ei olnud, aga eriti sellise tuulega piisav põhjus, et randuda ja kinnitus tugevdada.

Randusime ühel rannal, millel juba eemalt paistis olema üks silt. Näha oli, et midagi oli keelatud. Selleks ei pea ole mõttehiiglane, et arvata, et kui rannas on midagi keelatud, siis suure tõenäosusega on see randumine. Mul oli aga randumiseks selge põhjus, mistõttu võtsin asja nii, et minule see keeld ei lugenud. Lähemale jõudes selgus, et keelatud oli randuda kevadel ja üldse saarele minna talvel ja varakevadel, kuna tegemist oli norppade poegimispiirkonnaga. Rahu norppadele: meie neid ei seganud.

Mittepildistatavad saared

Jätkasime oma reisi. Üks minu sealt kandist ja neilt vetelt pärit tolleaegne töökaaslane soovitas kindlasti vaadata saarestikku, millel nimi Selkäsaaret. Proovisime juba reisi planeerides asju kuidagi nii ajada, et oleksime saanud neil ööbida, aga logistiliselt oli see väga raske, sest saared olid meie algus- ja lõpppunktile väga lähedal, ja seega oleks seal ööbimine olnud küllaltki mõttetu. Saartest lähedalt mööda siiski sõitsime ja tõdesime, et minu töökaaslasel oli tõesti õigus: need saared on väga maalilised. Saartest sai mitu pitli tehtud, aga nagu varem ja hiljemgi olen tähele pannud, on selliste looduse kunstiteoste pildistamine päris raske. Kuidagi ei suuda tabada just seda ilu, mida silmaga näed. Peab leppima sellega, et oled näinud midagi väga kaunist ja üritama see pilt endale mällu ja hinge söövitada.

Purjetasime muudkui edasi lõuna poole ilma mingi konkreetse plaanita. Suve 2013 iseloomustab karide otsas käimine, ja too päev andis selleks oma panuse. Ühe rohelise lateraalmärgi juures sain ühel hetkel nii visuaalselt, akustiliselt kui füüsiliselt aru, et põrutasime kivi otsa. Juba Virtsu reisi ajal sain karistada oma liigse ülbuse eest: minu Mere Jänku on ju nii äge paat, et ei see mingit suurt vett kiilu alla vaja, läheb karidest üle kui niuhti. Läheb küll, see on tõsi, aga vett vajab ta sellegipoolest. Kui tavaliselt jäetakse selliste poide puhul poi ja kari vahele ikka päris paras maa (kuid kuskil see kirjas tegelikult pole, kui "paras" see olema peab), siis seekord oli kari poist ehk nii 10 meetri kaugusel. Väike karistus liigse ülbuse ja enesekindluse eest: isutusime kivi otsas. Õnneks ei juhtunud midagi tõsisemat ja saime oma matka jätkata.

Lateraaltooder karistusega

Olime jõudnud juba päris meie Nestoriranna sadama lähedale ja kuna päev oli juba selgelt õhtu poole keeramas pidime hakkama vastu võtma ministrateegilisi otsuseid: kuhu ööbima. Tuul, olgu mainitud, oli juba päris nõrgaks jäänud ja tundus, et aina nõrgemaks jäi. Üheks varemalt valmis vaadatud reisisihiks oli meil Lintusalost lõunasse jäävad Ruuhonsaared. Nüüd oli vaja otsustada, kas hakkame sinna minema või ei. Positiivse otsuse puhul oli selge, et sinna pääseksime vaid minu Honda kaasabil, sest tuul oli tõesti nõrk ja selgelt vastu. Otsusasime, et Nestorinranna lähedale öömajale jäämine oleks olnud üsna mõttetu, ja käivitasime mootori. Reis Ruuhonsaartele kestis peaaegu kaks tundi. Selle aja jooksul kukkus tuul ikka päris ära. Mootori sõbraliku tiksumise saatel hakkasime oma öömajasaartele lähenema. Teadsime, et saartel peaks olema sadamakohti, kuid eriti arvestades Juhannust ja saarte populaarsust olime kindlad, et need on juba enne meid piisavalt hõivatud. Ja ega me neisse sadamakohtadesse alati niiväga kipu ka. Mere Jänku on jänku, mis hüppab omapead ja hea meelega otsib retkedel oma tee, oma tuba ja oma luba.

Skanneerisime pingsalt saarte randu, et sobivat randumispaika leida. Ühel hetkel hakkas silma ilus liivarand. Keegi tundus seal juba ees olema, aga ruumi paistis olema meilegi. Otsusasime randuda seda enam, et aeg hakkas juba olema päris hiline: kell lähenes juba päeva viimasele tunnile. Väikese lahesopi otsas olev rand oli superilus. Vesi väga puhas ja läbipaistev. Kohe meie saabudes tuli meid tervitama rannas enne meid telgi püstitanud kaks kajaklast. Ei olnud nad esimesed ega kindlasti mitte ka viimased, kellel minu Mere Jänku silmad suueks on ajanud, ja mis seal imestada: on, mida vaadata, imetleda ja millest rääkida. Saime siis kohe selle kajaklastepaariga jutu peale. Tegemist oli juba kogenud kajakimatkajatega, kes meile edaspidiseks häid matkakohti oskasid soovitada.

Seekord siis liivarannal

Oli juba päris hilja, aga kuna matkates pole vaja kella vaadata, ostsustasime oma kaasasvõetud grillmaterjali ära realiseerida. Kui liha küpseks sai, võisime täita oma tühja kõhtu grill-liha ja veiniga, ka oma meeli sellega, mida pakkus see imeilus Honka-Ruuho saare rand. Leidsime üheselt ja üksmeelselt, et Honda nähtud vaev oli end kuhjaga ära tasunud. Söödud-joodud ning meeled ilu ja kauni looduse rahuga täidetud, läksime magama.