Saimaa 2013, osa 2

Väga huvitava ja hariva hommikusöögi lõppedes tundsin kohe, et nüüd on vaja ruttu-ruttu vee peale saada. Minu armas Mere Jänku oli meid ilusasti rannas ootamas ja algaski asjade laevale pakkimine. Üllatus, mida mainisin eelnevas sissekandes seisnes selles, et jätsin seekord Grabneri ilusad täispuhutavad istmed täis puhumata ja oma kohtadele sättimata. Nende asemel kasutasin istmetena 40-liitriseid kuiv-kotte, mille kinnitasin rihmadega sama moodi, nagu istmedki. Ei üritagi siin asja põnevaks ajada, et noh, kuidas siis läks.
Ütlen parem kohe ära, et oleks asjaga ühel pool: eksperiment-uuendus õnnestus suurepäraselt. Selle meetodi omapäraks oli vaid õhtuks väga laiaks istutud magamiskoti kott ja omapärase kuju võtnud hambapastatuub. Mõlemad olukorrad lahendasid aga endid spontaanselt, nii et probleemi ei tekkinud. Seega võin soovitada praegustele ja tulevastele Happy Catlastele, et mingi kotiga või muu sellisega saab Grabneri (olgem ausad, et päris kalleid) istmeid asendada väga edukalt. Lisaks rahale hoiab see meetod matkal kokku ka paadis väga väärtuslikku ruumi, ning esiotsa tuleb vähem raskust, mis tublisti aitab kaasa paadi manööverdamisvõimele.

"Vee peale! Vee peale, " hakkas juba kõik minus hüüdma. Ega midagi, paat kaldast lahti ja minekut. Olin varem juba väikest viisi luuret teinud ja välja selgitanud, mis on kohalikud "peab nägema" kohad. Üheks selliseks osutus Rokansaari. See on päris suur saar, mis peidab endas mitut järvegi. Rokansaari oli meie algussadamale Nestorinrannas üsna lähedal. Alguses läks sõit ilusti ja ladusalt, aga paraku hakkas tuul muudkui nõrgenema ja nõrgenema ja üsna pea tuli mootor appi võtta.

Oli kätte jõudnud kohalik Jaanilaupäeva keskpäev ja siin-seal oli Rokansaare ilusatel liivarandadel juba näha pidutsevaid seltskondi. Meie siht oli seekord Rokansaari sadam, sest olin oma internetiluure meetodil kindlaks teinud, et selle lähedal asub üks päris tuntud ja ikooniline kohvik, Mallun Kesäkahvila. Üks saare vaatamisväärsusi oli ka Esimese maailmasõjaaegsed kaevikud. Küll ma mõtlesin, ja olen mõelnud ka hiljem, et mille kuradima pärast oli vaja kaevata keset Saimaad olevale saarele kaevikuid, aga eks sõjaväes ja sõjas tuleb ette tihti asju, mida argimõistus lihtsalt kinni ei võta. Kaevikud olid muidu ilusa ja taktikaliselt õige koha peal küll, ühe harjandi otsas.

Tribuut militaariale - kõhuli kaevikus

Tõdesin, et õnneks hakkab ka see sõja ammune haav seal Lõuna-Savo üksikul saarel armistuma, kuid kõhuli sai seal end siiski visatud ja niimoodi seal teeninud sõduritele omamoodi au antud.

Tegime veel jalutuskäigu saare "sisemaale". See oli ikka suur saar. Paraku isegi nii suur, et Rokansaari kuulsate ja kaunite järvedeni ei jõudnudki. Meil ei olnud plaani sinna õhtuks ja ööks jääda, ja kell näitas juba hilist pärastlõunat. Õigemini näitas seda päike. Oma Mere Jänku matkadel olen kuidagi võõrdunud kella vaatamisest. Mis vahet sel on, kui palju või vähe ta on. Palju olulisem ja mõistlikum on teha kõike enesetunde ja päikese järgi, mis annab tegemistes piisavalt vajaliku aja täpsuse, ning sellise ajaarvamise meetodi rahustav mõju võrreldes kella vaatmisega ei kannata võrdlust. Ilm oli ilus, vaikne ja päikesepaisteline, ja mõte liikus kuidagi spontaanselt, isegi natuke nagu vägisi Mallu kohviku ja selle menüü poole: ju seal mõni siider või õlu ikka leidub. Leidsime üles Mallu ja ja tema menüüs leidus tõepoolest sellesse aeg-hetke sobivaid jooke. Mõnus oli.

Vahepeal oli kõht tühjaks läinud, aga paraku oli Mallu menüü toidu osas võrdlemisi lühike. Siiksi, just Juhannukseks teeb ta alati odrakooki, mis on, teadagi, kohalik spetsialiteet. Viimased tükid seda hõrgutist olid veel müümata ja neile ajasime küüned taha ja lõime hambad sisse. Polnud küll mingi peen kohviku roog, aga maitsev siiski ja sellisesse miljöösse just sobiv. Nüüd oli juba päris üheselt kätte jõudnud aeg hakata Rokansaari tolmu jalgadelt pühkima ja edasi seilama.

Sadamasse jõudes tõdesime, et see oli vahepeal laevadega märkimisväärselt täitunud, ja neid tuli muudkui juurde ja juurde. Saare populaarsus leidis niisiis praktikas väga elava kinnituse. Paljud laevad olid ehitud küll lipurivi, küll kaseokstega. Tore jõmin oli seal sadamas. Meil oli aga mõte minna veidi põhjapool asuvasse looduslikku ankrupaika, millel nimi Yksköytinen. Tuul oli veidi tugevnenud, puhudes kagust nii 3-4 m/s. Gennakeri toel kulges matk päris jõudsalt. Oli nii rahulik ja mõnus minek et madrusel vajus silm looja. Ega ma ei imesta ka, sest mahe briis, päikesepaiste, väike kiikumine ja vee sulin tegid oma töö.

Rokansaari sadam

Ehk mingil määral Mallu menüü ka.

Tänu navigaatorile leidsime Yksköytise üles päris lihtsalt. Üks asi mind siiski veidi häiris: navigaatori järgi oli sadamapunkt mitte kaldal, nagu võiks arvata, vaid kaldast (veidi, kuid siiski kindlalt) eemal. Veidi rahutuks see mind tegi, sest arvasin ja kartsin, et äkki on ikka midagi valesti. Kohale jõudes avastasin, et asi oli väga loogiline. Randumiskoha - sest randumiskoht see "sadam" just oli - ees oli kinnituspoi, mille koordinaadid navigaatoris just olidki. Asi jonksus. Randumiskoht leitud, tõmbasime paadi randa. Väike probleem siiski oli, sest just vasaku pontooni nina juures oli väike sipelgapesa, ja nagu peagi tunda saime - need sipelgad olid hammustamises tõelised meitsrid. Paraku jagus neid meistreid ka lõkkeplatsi ümbrusesse, aga eks nendega pidi lihtsalt harjuma - ma pean siisn silmas nii sipelgaid kui hammustusi - ja tegelikult on sipelga hammustusel inimesele kasulik mõju, nii et võisime võtta Yksköytist isegi nagu väikest sanatooriumit. Ehk vaid mõni minut peale meie randumist nägime paati, mis selgelt meie poolt juba asustatud randumis- ja laagripaiga poole suundus, aga siiski oma suunda muutis, kui seal ilmselt aru saadi, et koht juba võetud. Üldiselt, ega esimesena randuja ju kohta oma privaatrannaks lugeda ei saa, aga see antud plats oli ikka tõesti nii väike, et kahele seltskonnale oleks see olnud ebameeldivalt kitsas.

Koht ise asus ühe saare neemel. Puud olid seal päris suured, ja kuigi neid ei olnud väga tihedalt, siis laagriplatsi puuduseks oli küll veidi hämar ja sellest johtuvalt mingil määral sünge üldmulje. Rõhutaksin siin aga kindlasti, et mingil määral, nii et tegelikult oli Yksköytinen üks ilus koht.

Räiged snobismi ilmingud - kohvikann!

Olen märganud, et rohkem matkates hakkavad külge tulema veidi snoobilikud kombed. 3-in-one lahustuvad kohvid. Aaga ei, seekord oli vaja osta kohvikann ja kaasa võtta päris ehtsat kohvi. Võib-olla üks selle põhjus on ka see, et olin vahepeal hankinud paremad pakkimisvahendid ja kotid. Kui esimestel mitmepäevareisidel meenutas mu kallis Mere Jänku suuremal või vähemal, aga tihti ikka suuremal määral mingit põgenikelaeva oma kile- ja prügikottidega, siis praegu on kõik ilusti eredavärvilistes veekindlates kottides, tänu millele on pakkimine hoopis ruumi säästvam, mis omakorda võimaldab rohkem nodi kaasa võtta. Hea küll, igatahes oli kohvikann kaasas ja kohvi sai sellega keedetud. Kohvi oli hea. Hoopis parem, kui kolm-ühes. Järgnes ilus Juhannusaatto, kus kohvile lisaks ei puudunud vein, suupisted, suupillimäng ja muu.

Näiteks selline asi, et alati oli mulle kõlvanud kohviks need kolm-ühes, ehk