Klovharun

Meil kõigil on kalduvusi. Mina näiteks kaldun praegu arvama, et kui ma ütlen:"Klovharun", siis vaevalt kellelegi assotsieerub see sõna - mis on kohanimi - muumitrollidega. Tegelikult peaks assotsieeruma, sest põhjust selleks on.

Seekordne seiklus, mis toimus 7.-8. septembril 2013, sai tegelikult alguse juba kevadel, kui Norra Sandöl linnubongajatega lõkkeääres kokku saime. Nagu ikka sellistes vestlustes, tuli ka seekord jutuks, kus keegi käinud on ja kus soovitaks käia ja nii edasi. Kuidagi jõudis vestlus sinna kohta, et üks bongajatest hakkas rääkima Klovharuni nimelisest saarest, mis asus meist tookord läänepool. Sellel saarel veetis oma elust 32 suve muumitrollide "ema" Tove Jansson.
Niisiis võiks õigustatult arvata, et muumitrollide lugu on kindlasti vähemalt osaliselt seal kirjutatud. Jutu järgi pidi saar olema ühe seltsi hallata, põhimõtteliselt "vaba", kuid saarel asub väike maja, mida suviti välja üüritakse.

Kogu suvi põles minus ja minu madruses väike uudishimuleek, mis suve lõppedes üha suuremaks paisus: peaks ikka veel sel navigatsioonihooajal ära käima. Tegime väikest uurimistööd netis. Eelkõige oli muidugi vaja teada saada, kus selline saar asub. Saime teada. Edasi selgus, et seal on tõepoolest maja, mida suviti välja üüritakse. Kahjuks me ei saanud teada, millal maja haldava seltsi arvates suvi lõpeb. Kuna teadsime, et sel ajal, kui maja ametlikult välja ei üürita, on sel uks lahti ja seal ööbimine vaba, siis tekkis lootus, et ehk õnnestub muumide sünnikodus öö veeta. Plaan hakkas järjest rohkem kristalliseeruma, ja ühel hetkel oli paigas matka aeg. Järgmiseks oli vaja leida sadam, kust saart "rünnata". Seekord jäi kaardil silm peale Sundholmsuddeni sadamal.

Olen tähle pannud, et mida retk edasi, seda kergemaks muutub minu Mere Jänku moonamine. Toidu ostmine on käkitegu, eriti võrreldes esimeste kordadega. Asjade pakkimine läheb väga kiiresti ja asjade kott jääb aina tühjemaks, sest liigseid asju on vaja kaasa võtta üha vähem, ja seoses kõige eelnevaga saab kogu protsessist suurema rõõmu ja naudingu. Seekordsele reisile võtsin kaasa uue kulinaarse elemendi: portatiivse grillahju. Portatiivne grillimine teostus, aga sellest veidi hiljem.

Alustasime laupäeva hommikul Sandholmsuddeni sadamast. Seal oli meie sinna saabudes mingi laat. Tegemist on rootsikeelse piirkonnaga ja kogu suur seltskond just selles keeles omavahel elavalt vestles. Olin väga kindel, et kui laadamelus, kus rahvas väikses õlle- ja siidrivinas, oma paati kokku hakkan panema, siis kindlalt saan endale uudishimulikku ja jutukat publikut. Nii õnneks ei läinud. Uudishimu oli seekord üsna tavaline, sest päris ilma uudishimutsejateta ka ei saanud. Pean veel mainima selle sadama kiituseks, et erinevalt kevadisest kogemusest Kabböle sadamas, kus puudki ära nummerdatud, oli siinne õhkkond väga sõbralik ja mõnus. Autole parkimiskoha leidmine polnud mingi probleem. Üldse jättis Sandholmsuddeni sadam väga meeldiva mulje.

Paat koos ja lossitud, ja siis üks väga pidulik ja alati meeskonna poolt väga, väga oodatud hetk: kaldast lahti lükkamine ja purjede heiskamine. Algab sõit, algab seiklus, algab purjetamine, algab puhkus, algab . . . kõik.

Kui ma nüüd päris aus olen, siis tegelikult ega see purjetamine ikka ei alanud küll. Asi oli selles, et meie esialgne kurss oli itta, et saartevahelt välja ja üle Söderby loodenurga saaks. Tuul oli nii vastu, kui veel olla sai. Veelkord ausalt, et kui mul ikka rohkem aega oleks olnud, oleksin kindlasti sealt välja loovinud, aga septembris ei ole päevad enam väga pikad ja mõte oli Klovharunis kindlasti ära käia, mistõttu tuli kompromisse teha. Oma poolteist-kaks miili läksin mootoriga, siis sai Honda põrinast isu täis ja tõstsin purjed. Veidi veel loovida tuli, aga tuult oli, kiirust ka, ja sõita võis. Kurss otse lõunasse. Sõit läks väga ladusalt. Kui Masskäri idatipust mööda sain, hakkas silm juba selgemalt Klovharuni kontuure seletama. Ilm oli selge ja purjetada oli lihtsalt suur lust. Klovharunini jõudsime isegi kiiremini kui olime oodanud. Randumine võõral rannal on alati veidi põnev ja erutav. Nii ka seekord, aga kõik läks superhästi.

Klovharun on kaljusaar, mis koosneb nagu kahest künkast, mille vahel väike "kauss" ja selle keskel isegi veesilm. See kauss pakkus tol päeval puhunud tuule eest mõnusat varju. Olin hakanud kahtlustama, et üks minu kummik ei pea vett. Kahtlus põhines sellel, et jalg oli kahtlaselt märjaks saanud. Panin soki kuivama ja tegime saarel väikse tiiru. Juba merelt saart ja seal olevat vaadates ei jäänud mingit kahtlust, et just sellisel saarel muumitrollid sündinud ongi. Kaljud, vesi, maja, roosipõõsad olid kõik mingisuguses hoomatavas, kuid seletamatus harmoonias, omavahel muumitrollilikul viisil suhtlemas. Käisin sel suvel oma poja ja tema tütrega ametlikul Muumimaal Naantalis. See jättis väga hea mulje, kuid muumitrollide hing - see on kahtlemata Klovharunis. Neid trolle näed seal olles saarel mitte silmade, vaid hingega. Muide, Muumupapa purjeka nimi on "Seiklus". Kindlasti on ta minu Mere Jänku sugulane. Kuigi väljanägemiselt erinevad, on neil väga sarnane olemus.

Saarele lähenedes panime tähele, et randumiskohas paati ei olnud ja meis tekkis juba lootus, et ega ometi, ja kas tõesti saame seal omaette olla ja ehk ööbidagi. Paraku selgus, et suvi veel kestis ja saarel asukad olid, kes meie saabudes ennast veidi eemale kividele soojendama läksid. Ei saa natuke kahjurõõmsalt nina püsti ajavalt mainimata jätta, et kohe peale meid üritas seal randuda üks veidi suurem rannavalve paat. Huvitav, muide, keda nad sinna päästma või valvama tulid õige? Igatahes tahtsid nad päris selgelt randuda, kuid see neil ei õnnestunud. Ei tea, kas liiga tuuline või kivine või mis nende manöövri segi ajas, aga minul ja mu Mere Jänkul oli nina veidi püsti küll. Natuke nagu et "ära tegime" või nii, sest meie randumine läks väga ilusasti. Oleme ikka väga väike, aga niiiii tubli. Ohh, oleksin ma siis vaid teadnud, mis randumine mind järgmisel seiklusel ees ootab, oleks ma hoopis madalama profiili võtnud. Õnneks olin õndsas teadmatuses tulevast.

Ei saanud Klovharunilt ilma kohvi joomata ja väiekest kehakinnitust võtmata lahkuda. Tegime seda suure mõnuga, kuid siis tuli aeg see randa ja saar maha jätta ning asuda tagasiteele. Pidime leidma endale veel telkimiskoha. Nagu alati, olime ka selles osas veidi luuret teinud. Kogemus ütleb, et ei maksa väga konkreetseid plaane mingi telkimiskoha suhtes teha, aga parem ikka on, kui mingid variandid oleks juba aegsasti valmis vaadatud.

Mõte oli oma telk püsti lüüa Äggskäril või seda ümbritsevas saarestikus. Võtsime kursi sinna suunas. Tagasitee kulges kohati saarte vahel. Seal sain taas hea õppetunni tuulest. Otsustasin sõita Bredskäri ja Tunnholmeni vahelt läbi. Minu kurss oli üsna täpselt põhja, ning need saared jäid minust paremale ja vasakule. Tuul puhus läänest. Vaatasin juba eemalt, et teha pole midagi, ees on tuuleauk, kuid lootsin siiski, et ehk on mast nii pikk, et mingi tuule ikka saan. Paraku ei olnud. Omamoodi väga tobe situatsioon tekkis: olin tuulevaikuses, kusjuures umbes paar-kolmkümmend meetrit minu ees oli lainetuse järgi ostustades korralik tugev tuul. Natu-natukene liikusime küll edasi, kuid panin tähele, et paraku liikusime ka ida suunas, ehk siis rannakividesse. Ei tahtnud hakata vott-ei-võta-aeru-välja-kangelast mängima. Võtsime mõlad ja päästsime endid sealt tuulevaikusest. Tõesti, juba paari mõlatõmbe järgi hakkas puri tuulega täituma ja sõit läks endise tempoga edasi.

Äggskär ja seda ümbritsevad saared hakkasid jõudsalt lähenema. Sõitsin rannale lähedal eesmärgigia mõnd randumis- ja telkimiskohta leida. Paraku ei märganud midagi sobivat. Ühel hetkel hakkas siiski silma üks võimalik telkimiskoht, kuid paraku olid randumisolud selles kohas päris keerulised. Tundus, et mingi koridor kivide vahel oleks nagu siiski olnud. Sõitsin lähemale, ja selgus, et see koridor oli ikka liiga väike. Mootorit ei olnud ma käivitanud ega alla lasknud, aga nüüd oleks Honda abi väga vaja olnud küll. Tuul kandis meid otse kividesse, ja need kivid ei olnud eriti sõbraliku väljanägemisega. Lainetus oli üsna jõuline, ja nii ei jäänudki muud üle kui siiski üritada selles kohas randuda. Ma ei tahakski seda manöövrit randumiseks nimetada. Pigem oli see lihtsalt kivide otsa minek. Kui me aga juba seal olime, otsustasin minna kaldale ja veidi luuret teha.

Telkimisplats oli rannast mõnekümne meeri kaugusel. Olime Söderholmeni saare loodetipus oleva väikese neeme lõunaservas. Neeme põhjaservas paistis olema päris hea randumiskoht. Nüüd oli vaja kuidagi sealt rannast eemalduda. Mere Jänku juurde tagasi jõudes sain aru - ja see oli väga valus - et paadi randa jätmine oli siiski olnud viga. Lained olid teda vastu kive hõõrunud ja pontooni väga valusalt kriipinud. Sealt rannast oli vaja nüüd juba päris kindlasti jalga lasta. Kahjuks ei saanud seal kivide tõttu mootorit kasutada. Pidime korralikult rassima, et Mere Jänku nii kaugele merele välja saada, et mootor oli võimalik käivitada. Kõik läks siiski üsna rahuldavalt hästi ja saime Mere Jänku neeme teisele kaldale. Seal oli kivide vahel praktiliselt sentimeetri täpsuselt sobiv vahe minu Mere jänku jaoks. Sissesõit õnnestus ilusti ja saime paadi kaldale. Eks ta laagriplatsist veidi kaugevõitu oli, aga lõpuks oli küsimus vaid mõni minut kauem kestvas pakkidekandmisprotseduuris. Sellise asja elab üle, eriti kui kogu meeskond on kohe algusest peale eluga ja reipalt asja juures.

Saime on telgi püsti ja grilli üles. Grilli idee tekkis mul sellest, et tahtsin, et oleks mingi alus, kus saaks siis ka lõket teha, et maakamar väga ära ei söestuks. Nojah, eks see on nii, et kus suitsu, seal tuld ja kus tuld, seal kuumi süsa, nii et eks need söed sealt grillsüsteemist ikka läbi kippusid kukkuma ja maha väike söehunnik tekkis. Mis aga puutub grillimisse, siis see õnnestub minu grillvahendiga kindlalt paremini ja kergemini kui looduses improviseeritud materjaliga. Teinekord võib olla ka näiteks probleem, et seda materjali lihtsalt ei ole. Seekord olid mul igaks juhuks kaasa võetud grillsöed ja need kulusid marjaks ära. Juba kuulen itsitamist, et on ikka rumal mees küll: grillsöed võtab metsa kaasa. Paraku see aga nii on, et seda grillmaterjali ei olegi alati nii lihtne hankida, kui arvatakse. Hea küll, tunnistan: vähemalt osaliselt oli tegemist laiskuse ja mugavusega ka. Oma uue mänguasjaga jäin igatahes väga rahule.

Sokk minu oletatavalt katkises kummikus oli juba eelnevalt taas märjaks saanud, mis juba praktiliselt kinnitas mu kahtlust sellest, et kummikus on auk. Selle teadmisega, ja päevast saadud elamusi peas läbi käies uinusin pärast kosutavat einet ja meeldivat, kuuvalgusest täidetud lõkkeõhtut.

Järgmise hommiku kehakinnitav osa sai toimetatud ilusa merevaatega kohas. Pärast hommikusööki tegime väikese tiiru meid majutanud Söderholmeni saarel. Seal oli väike paadisilla tüüpi paadisadam. Navigatsiooni mõttes oli ju aeg juba hiline, aga see 2013 aasta sügis oli nii pikalt soe, et ilmselt suuresti tänu sellele oli sillas paate päris palju. Sadamas oli väike majake, kus oli katusealne ja isegi väike köök. Paraku oli katusealuses mingi veidi kopitanud ja juba ammu aega tagasi maha loksunud veini lõhn. Vaevalt sellises kohas romantilist õhtusööki võiks korraldada. Muidu oli aga saar väga ilus. Ida poolt veidi laugema ja läänest järsu kaldaga. Saarel oli üks veidi suurem maja, millel ilus torngi peal. Maja seinal olevalt sildilt võis lugeda, et see kuulub ühele kalastajate seltsile. Aknast võis näha, et sees olid narivoodid ja ahi. Küllap kala-seltsimehed käivad seal talvel nina soojendamas ja omi kalamehejutte rääkimas. Hea Soome kombe kohaselt on sellistel hästivarustatud ja poolasustatud saartel kemps. Söderholmenil oli neid lausa kaks ja vähemalt üks neist ilusa mere vaatega. Kontrollitud.

Oli aeg laager taas maha võtta ja paat vette lükata. Üks minu meeskonna hobisid on geopeitus. Kes ei tea, mis see on, võib täpsemalt netist uurida, aga asi seisneb selles, et geograafiliste koordinaatide järgi tuleb üles otsida erinevaid peidikuid. Üks selline peidik asus meie lähedal, naabersaare Langholmeni saare põhjatipus oleval Remmarhälleni saarel. Sinna lihtsalt oli vaja minna. Tasus ära ka. Saar oli väga armas, seda ühendas suurema saarega omapärane ja armas väike kruusaharjand. Peidiku ja seal oleva karbi leidsime pika otsimise peale üles, aga kuna aega veel oli, otsustasime saarel keha kinnitada. Väga meeldivad mulle sellised väiksed piknikud erinevatel saartel. Ei saa isegi aru, miks, aga alati, kui maha istud ja sööd mõne koha peal hakkad seda paika kuidagi teise pilguga vaatama. Tekib soe tunne, nagu oleksid kuskil külas käinud.

Sai otsa Remmarhällenile ette nähtud aeg ja lükkasime Mere Jänku kaldast lahti viimasele otsale: algas sõit Sundholmsuddeni sadamasse. Sõit kulges ilusti, tuul oli võrdlemisi rahulik. Minu auto oli meid sadama rannamändide all ootamas. Lammutasime minu Mere Jänku taas algosadeks, pakkisime ta koos meie endiga autossa. Lahkusime sõbralikust Sundholmsuddenist. Klovharunis olen aga pärast seda reisi käinud tihti. Oma mõtetes.