Jun 2, 2013

Norra Sandö - uus hooaeg

Headel ja halbadel asjadel on üks ühine omadus: nad tulevad jälle ja jälle. See, et algas järjekordne navigatsioonihooaeg, on väga hea asi.

Selle navigatsioonihooajaga on nagu armastusegagi - ei saa teinekord aru, et kus ja millal ta päris tegelikult algas. Kas paadi vettelaskmisest? Või tundest, mida ühel hetkel väga ootamatult tunned ja mis ütleb sulle, et juba väga igatsed merele. Ise loen sel aastal hooaja alguseks seda, kui oma grootpurje remondist ära tõin. Puri oli veidi rebenenud mastiliigi kohalt. Midagi tõsist siiski polnud, aga kui ma ta remondist kätte sain ja purjekott süles autosse jalutasin, oli veidi nagu tunne, justkui oleks sünnitusmajast lapsega koju läinud. Hea küll, tegelikult ma praegu liialdasin, ega see päris nii pidulik ka ei olnud, kuid pidulik tunne see oli küll ja tundsin, et nüüd varsti-varsti läheb hooaeg käima.
Hooaeg käes - näostki näha!



Kevad on olnud sel aastal visa tulema, aga ükskord võidab ta talve ju nii-kui-nii. Lumi sulas, jää läks. Aeg jõudis sinnamaani, et oli aeg hakata esimest purjeretke planeerima. Otsustasin seekord minna Porvoo-Loviisa kanti. Eeltööd tegin võrdlemisi palju just selle mõttega, et leiaks nii sobivaid saari, kuhu saab ja võib randuda ja telki püstitada kui ka sadamaid, kust saab paadi vette lasta. Lõpuks leidsin mõlemad. Iseenesestki mõistetavalt jälgisin ilmaprognoose. Olid need vast alles muutlikud. Veel kogu eelmisel päeva enne retke kõikus prognoos kogu päeva kestva äikese ja kuiva vahelduva pilvisuse vahel. Minekupäeva hommikul lubati kogu päevaks pilves ilma ja järgmiseks päevaks pilves ilma, tuult 2 m/s. Otsustasin, et seekord ei ole mõtet hakata tuulevaikuses purjekangelast mängima, vaid kui ikka paat edasi ei liigu või teeb seda teosammul, tõmban mootori käima.

Sadamaks valisin seekord Kabböle. Kohapeal selgus, et sadam on looduskaunis kohas. Sadama territootium oli tihedalt mingeid numbriplaate täis.Neid oli isegi praktiliselt igal puul. Peaaegu jäi mulje, et sadama haldaja on suur puude sõber, kes kõik oma tüvelised sõbrad on ära nummerdanud. Oleks siis võinud neile juba nimed anda, mõtlesin. Tegelikult oli asi hoopis proosalisem. Numbrid tähistasid autode parkimiskohti. Muide, isegi laternapostil oli numbriplaat küljes. Jätsin oma auto kohta, kus numbreid ei näind. Isegi imestasin, et selline leidus, aga võta näpust - kohe tuli habemik seltsimees tetama, et olen parkinud nummerdatud kohale ja pean oma auto sealt ära nihutama. Jah, oli seegi koht nummerdatud, aga numbri alus oli vist talvega kuidagi ära väsinud ja ära vajunud. Õnneks oli sadamas mõni külalisparkimiskoht ja sinna sain 5 EUR eest oma auto ööpäevaks jätta. Ega muud, kui Mere Jänkut taaskord sünnitama. Ütlen ausalt - veidi närvitsesin selle pärast, et kas ikka on kõik asjad-otsad-latid-mutrid olemas. Olid, ja paadi saime kokku võrdlemisi kiiresti.

Kabböle sadama ees on suur saar, mille ümber tuleb avamerele saamiseks sõita. Minu sihtkoht oli veidi läänes, ning kuna puhus ida tuul, oli loogiline alustada sõitu lääne poole. Kuid enne veel, kui purjeka siin jutus kaldast lahti lükkan pean mainima, et tegin paar nädalat enne reisi investeeringu mugavusse. Ostsin 89 liitrise veekindla koti. Sinna mahtusid ilusti ära kõik "ühiskondlikud asjad": telk, toit, priimus jne. Kott osutus tõesti heaks investeeringuks. Enne olin kasutanud hiigelsuuri prügikotte, mis esiteks jätsid Mere Jänkust veidi nagu põgenikelaeva mulje, ja teiseks: seda ilusat punast kotti on hoopis mugavam käsitseda ja ta on hoopis veekindlam ja üldse igatpidi parem, kui prügikott.

Mere Jänku kaldast lahti lükkamisel oli veidi pidulik tunne küll. Heiskasime groodi ja gennakeri, kostitasime rummilonksuga Vanat ja sama hooga kinnitasime madrusega ka enda meeleolu. Sõit algas. Seekord olin õnneks piisavalt tark ja panin sadama koordinaadid navigaatorisse. Einoh, tore oli. Veidi aja pärast saigi tuul otsa ühes kitsas saartevahelises väilas, ja tuli sel aastal esimest korda käivitada mootor, sest tõesti - mul polnud mingit tahtmist mõnesaja meetri läbimiseks kulutada tund-paar. Mootor käivitus üllatavalt hästi, ma arvan nii 5-6 tõmbamise peale. Sõitsin tuulevaikusest välja, ja üsna pea sai taas vaid purje jõul edasi liikuda. Kiirus püsis 3-5 sõlme vahel. Merel oli ilus õrn udu ja kaugemad saared paistsid läbi selle lausa muinasjutulised. Pean ütlema, et Loviisa saarestik on väga ilus. Saared on kuidagi parajalt väikesed, ja neid on parajalt harva selleks, et saada aru, et oled ikka merel. Turu sisesaarestik näiteks jätab teinekord pigem mulje, et tegemist on järvega. Saari on seal palju ja nad on igal pool su ümber.

Ühe merepoolse saare ümbert minnes tekkis hetk, kus tuul pööras mõni kraad nii, et saarest mööda saamiseks ilma paudita pidi rohkem kui oleks olnud mõttekas võtta kurssi vastu tuult, ehk siis pidi hakkama pressima. Pressisin ka, aga saar muudkui lähenes ja lähenes. Lisaks selgus, et saarest mere pool olid püsivõrgud. Seekord olin õnneks oma eelnevatest kogemustest õppust võtnud. Ühel hetkel sai aru et saar hakkab minu Mere Jänkut enda poole tõmbama. Järgmisel hetkel olin juba mootorit vette laskmas. Ei ole ikka mõtet küll oma kallist jänkut kajudel peksta lasta.
Mmm... Saarestik

Sain saarest ja võrkudest edukalt mööda. Sõit jätkus. Otsustasime, et sõidame Norra Sandö nimelisele saarele. Kirjelduste ja piltide järgi oli seal ilus liivarand. Kogu aeg ja lõpuni sõitsime gennakeriga ja rebisime ta alles randumisel maha. Randumine õnnestus suurepäraselt. On ikka mõnus küll, kui sa ei pea oma madrusele kõike seletama, vaid piisab sellest, kui annad ühe korralduse ja ta juba teab, mida ja mis järjekorras teha. Vaatamata merel söödud lõheleibadele oli kõht taaskord tühjaks saanud, mistõttu otsustasime enne suurema söögi tegemist kostitada end kiirtomatisupiga. Need on need supid, mida matkal söön suurima hea meelega, aga ei kujuta küll ette, ette neid igapäevaelus eriti tahaks. Needki supid olid veel jäägid eelmise aasta matkadest.

Telkimisplats leidus ilusti, ja see plats oli suurepärane nii pinnase kui vaate poolest. Saarel olid enne meid linnubongajad. Nende laagri silueti (aga miks mitte peenema nimega skyline'i) järgi otsustades oli neil lausa saun kaasas. Jah, need bongajad - linnuvaatlejad. Pole neid kunagi eriti sügavalt osanud mõista, kuigi suhtun neisse siira respektiga: nad on targad inimesed. See õhtu muutis peaaegu kõik nende mõistmise osas, kuid sellest veidi hiljem.
Skyline paadi ja saunaga

Õhtusöögiks oli ühekordsel grillil küpsetatud sealiha, mais ja suvekõrvits. Grill, muide, pärines ka eelmisest aastast. Olin veidi mures selle süttimise pärast. Neil ühekordsetel grillidel on süütamiseks seas mingi kangas või paber. Kartsin, et see on talvel kuuris seismisega äkki niiskust saanud vms., aga ei olnud häda midagi: süttis hästi. Paraku unustasin eemaldada pappkarbi, mille tõttu söed ei saanud korralikult tuure üles ja söögitegemine viibis.

Söed olid just korralikult kuumaks saamas ja liha alustamas küpsmemist, kui bongajate seltskonnast tuli üks mees ja kutsus sauna. Ta, muide, alustas oma juttu nii et: "Ilus katamaraan teil ..." Olen varem ka tähele pannud, et Mere Jänku oma elegantse väljanägemisega on inimestele väga heaks ettekändeks, et juttu alustada. Uusi tuttavaid ja muidu suhtlust toob see paat kaasa päris korralikult.

Niisiis - kutsuti sauna. Ega ikka ei saanud ära öelda küll. Võtsin grillilt enam-vähem valmis lihad ja ladusin sinna uued peale ning läksime sauna. Ma olen varem küll kunagi Eestis populaarsetes kilest tehtud inidiaanisaunades käinud, aga see seal oli hoopis etem. Sellegipoolest kippus sinna sisenedes  alguses vägisi naer peale. Kuid saun oli tõesti aus ja korralik. Kuum oli, leili pidas, higistada sai, ning kõike seda kesk loodust, superilusal saarel. Saunast hüppasime ikka merre ka. Vesi oli päris külm, aga väga mõnus. Kohe nii mõnus, et kogu protseduuri oli vaja korrata. Siis väiksed pesud ja riidesse jälle. Sellele reisile tegin veel ühe investeeringu: ostsin mingist müstilisest fiiberkiust vms. saunalina. Päris hea on. Ruumi võtab kotis kordi vähem kui tavaline rätik, aga kuivatab päris hästi.

Pärast sauna istusime bongajatega lõkke ääres ja ajasime juttu. Ma ei ole tegelikult inimene, kes minule võõraste inimestega väga viitsiks rääkida, ja looduses ma pigem oleksin omaette, kui selliste võõrastega, aga mis seal salata: vahest need lõkkejutud on elamus omaette. Eriti, kui nii toredate inimestega vestled, nagu need bongajad seal olid. Siis sain ka bongajatest aru: kui sul selline suurepärane kaasavõetav saun on, siis miks mitte teinekord ka veidi bongata. Jah! Tõin välja pudeli oma kodukootud mustsõstralikööriga. 3/4 pudelit joodi ära väga kiiresti. Eks mulle meeldis ka, kui minu toodangut kiideti ja suure innuga tarbiti.
Meie ilusa õhtu lõpetas paraku vihm ja äike, mis kestsid läbi öö.

Olin õhtul oma Mere Jänku vaid kaldale tõmmanud ja otsaga kinnitamata jätnud. Ahh, kuidas ma seda kahetsesin, kui öösel tuuleiilide peale ärgates torkas valusalt peast ja südamest läbi kahtluseuss, et kas mu Mere Jänku ikka on alles. Hommikuks - või peaksin ma ütlema, et just sobivasti hommikusöögiks - õnneks tuul ja vihm vaibusid. Oli ilus ilm, ja Mere Jänku ilusti rannas.

Hommikusöök, nagu ikka. Pärast kehakinniktust tegime saarele tiiru peale. Saar on väga ilus, liivaharjand. Väike, kuid otsustades mitmete ametlike lõkkeplatside üle võib ette kujutada, kui palju seal suvel ilusatel nädalalõppudel rahvast võib olla. Väike jalutuskäik tehtud, tuli hakata asju pakkima ja end koduteele-veele seadma. Ilm oli ilus, tuul oli küll veidi vastu, aga õnneks oli selle tugevus just paras, nii 5-7 m/s. Veidi pärast teeleasumist bongasime ise ühe linnu: ilusa suure kotka, mida saatsid, kaks ilmselt väga ärritunud kajakat.
Bong... bong-bong. Kotkas ja kaks kajakat

Kodutee läks ilusti-kenasi. Minnes olin navigaatorisse jätnud ühe teemärgi. Sellest õnnestus tagasiteel navigaatori järgi mööduda 3m kauguselt, aga arvestades sellega, et navi viga on 5m, siis oli tulemus väga hea. Kuigi mõttetu, sest mis vahet seal on, kas 5 või 50m, tegelikult. Teepeal möödusime mõne meetri kauguselt ühest kivi peale pesa teinud hauduvast kajakast, ja oli muidu ka tore. Lõpus läks ikka väga krüssamiseks, ja kuna tuul hakkas vaibuma, läksime lõpus viimased paarsada meetrit mootoriga.

Nii, see paadi lammutamine ja pakkimine vaid kulges kuidagi lubamatult aeglaselt. Pean vist hakkama edaspidi (taas) paadi kokkupaneku ja pakkimise aega fikseerima, et protsesse veidi reipamaks saada.
Paadi katusekasti tõstmisel juhtus väike äpardus. Boksi võti murdus lukku. Õnneks on mul kahelt poolt avanev kast, õnneks oli mul kaasas teine võti ja õnneks sain murtud võtmega luku kuidagimoodi amputeeritud võtmega kinni keeratud.

Sai läbi minu selle aasta esimene Mere Jänku matk. See läks igati korda.

No comments: