Tallinn - Virtsu 2013 (osa 2)

Magama jäime esimese päeva õhtul väga hästi ja küllaltki varakult. Üldse tahaks siinkohal unetutele soovitada, et tehke nii ja seda nagu mina oma blogis kirjutanud olen, ja ma võin peaaegu, et garanteerida: te uinute just nagu mina, ja seda isegi ilma ööbikuta. Kuna mingi ärkamisdistsipliin peab sellistel reisidel olema, panime kella äratama üheksaks. Ärgata ja ennast magamiskotist välja ajada ei olnudki raske, sest magatud ju sai (ja sellest kiire ja valutu ärakmine) ning soov Virtsu jõuda endiselt meis põles (millest kiire ja naeratus huulil üles tõusmine).



Kui vaid saaks kunagi midagi nende hommikusöökide kohta huvitavat kirjutada, aga kuidagi ei tundu õnnestuvat. Seekord oli vähemalt hommikusöögi vaade superilus. Sääsed ründasid meid muidugi kohe kui meid haistsid, aga õnneks hakkas mere poolt ka väike briis puhuma, ja kui veel paar sammu lagedamale, päikese kätte läksime, saime nendest päris normaalselt lahti.

Pakkisime asjad, ja ega muud, kui teele. Alguses liikusime muidugi taas mootori jõul. Tuule suund tundus olema selline, et kui Pakri otsast mööda oleksime saanud, võinuksime purje heisata. Pakri otsa lähenedes hakkas aga tunduma, et see pole ehk päris kindel. Nimelt: just täpselt poolsaare tipust mere poole kulges justkui nagu jätk Pakri monumentaalsele pankrannikule: udu. See oli tihke, ja selle värv oli sinakaspruunikas, kusjuures rohkem pruunikas kui sinakas. Tean, et kordan ennast, aga muud moodi ei oska seletada, kui tihke see oli, kui et mainin seda teist korda: udu oli tihke. Udumüüri sisse sõitmine meenutas veidi seda, kui lennukiga pealtpoolt pilvi laskuma hakatakse. Päris kokkupõrget uduga ei oodanud, aga ei-ole-veel-udus ja nüüd-juba-olen hetk oli küll. Selle pruuni piima sees olles oli kohe tunda veel üht udu omadust: rõsket jahedust. Minu üllatuseks liikus õhk selle udumassi sees meile suhteliselt soodsast suunast, ja purje oleks võinud ju heisata ja mootori seisata, kuid ma siiski ei teinud seda. Pärast Pakri poolsaart hakkasime ületama Paldiski sadama laevateed ja ma kuidagi ei soovinud osaleda stseenis, kus ootamatult näeb keegi paadis olijatest läbi udu midagi suurt. Järgmisel hetkel saab ta aru, et see on laev, siis järgmisel hetkel on ta paanikas ja hakkab mootorit käivitama, aga see näiteks mingil enneolematul põhjusel ei käivitu jne. Üsna mage väljavaade. Sõitsime Honda tubli ja teenistusvalmis urina saatel üle laevatee.

Udus oli väga suur abi navigaatorist. Sellistel hetkedel saad aru, kui palju on tänapäeva tehnoloogia muutnud meresõitu kergemaks võrreldes vanemate (kuid üllatavalt mitte väga palju vanemate) aegadega. Sellistel hetkedel tunnen alati suurt austust meremeeste vastu, kes sarnastes olukordades hoopis tagasihoidlikumate navigatsioonivahenditega läbi pidid ajama. Pistke teinekord udus, nähtavusega nii mõnikümmend meetrit sõites, olles rannikust veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel ja sõites omast arust enam-vähem piki rannikut navigaator taskusse ja andke endale lubadus seda järgneva tunni jooksul mitte välja võtta . . . Muidugi, hakkama saab, sest on ju saadudki, ja ise olen ka saanud, aga seda, kui kauaks see navi sinna minusugustel keskmistel ja mitte väga kogenud laevajuhtidel peitu jääks, võib vaid arvata.

Liikusime edasi nagu jänku udus, kuni ükskord otsustasin, et tuleb mootorile puhkust anda. Navi järgi otsustades liikusime küll liiga mandri poole, aga purjetada ju tahtsime ja tegin plaani, et  krüssame hiljem piki Väike-Pakri põhjapoolset kallast uuesti merele tagasi.

Udu on üks igatpidi sünge värk. Sünge nii  selle poolest, et ta lihtsalt on sünge, aga sünge ka slängi mõttes, ja selle slängi sünge mõttes on teinekord eriliselt sünge see, kui udu kiiresti hajub. Nii ka seekord. Olime Väike-Pakri pankrannikule juba päris lähedale jõudnud, kui udu mõne minuti jooksul hajus, ja meile avanes kui eesriide tagant saare ilus, maaliline, võrratu paekallas. Piki seda oli sõita oli väga . . . sünge. Slängi mõttes, muidugi. See rannik seal on tõesti looduse monument, ei oska muud öelda.
Merele välja sõites sattusime taas udu kätte. Seekord küll mitte nii pruuni. Huvitav oli ka see, et udu oli tegelikult väga madalal, Kui üles vaatasime, oli sinist taevast peaaegu et nähagi, aga kõrvale vaadates - vaid tihe udu.

Tuult ikka oli, ja kui olime piisavalt merele välja sõitnud, muutsime kursi enam-vähem edelasse. Meremeeste keeles SW ja tõelistele navigaatoritele umbes 225. Eesmärk oli ühe valuga mööduda Suur-Pakri loodeninast ja suunduda Põõsaspea neeme poole, mille taga ootas meid teise päeva eesmärk: Dirhami sadam.
Tuul aga paraku kukkus ära. Veidi teist ju oli, aga samas sai ka selgeks, et kaugele me nii ei jõua. Mootor taas käima. Nüüd hakkas pihta suur logistiline keskustelu ja läbirääkimised. Nimelt on Andresel hea sõber Tiit, kellel suvemaja Nõval, nii 4 km kaugusel Ranna sadamast, ja kes väga lahkelt kutsus meid õhtuks sauna ja grillile. Ranna on see sadam, kus meie Virtsu merereis eelmisel aastal lõppes ja kus algas meie Virtsu anabasis mugavas - kuid eelkõige soojas ja kuivas - autokabiinis. Mõtlesime, arutasime ja arvutasime, et Rannasse randumiseks oli kellaaeg liiga varane. Kui eesmärk on ikka mingi ajaga kuhugi jõuda ja tegemist on merereisiga, on iga tund, mis sind eesmärgile lähemale võib viia, eriti kallis. Andrese esimesele ettepanekule Tiidule tulla meile järgi Dirhamisse saime sellise ei-viitsi vastuse. Dirhamisse nimelt oli Tiidul autoga tulla tee palju pikem. Me olime siiski kindlad oma soovis, ja Tiit viisaka ning mõistliku inimesena andis meile järele.
Järgnevalt ma peaksin kirjutama umbes kümme korda lauset: põristasime mootoriga muudkui edasi. Jah, kes tahab teada, kuidas meil järgnevalt aeg möödus, lugegu seda lauset 10 korda.

Niipalju siiski midagi muud vahele ka, et Suur-Pakri otsa, oma eelmise aasta teise päeva ööbimiskohta oleksime tahtnud väga näha, aga paraku varjas seda udu, ja kui sellest välja saime, olid Pakri saared juba päris kaugel. Ranna sadamast möödumist aga jälgisime. No see oli sama pidulik, nagu kunagi vaatasin, kuidas Veenus (vist) Maa ja Päikese vahelt läbi läks. Vaatluse aeg oligi muide umbes sama pikk ka. Igatahes oli väga, väga, väga pidulik tunne. Nüüd olime juba meile tundmatutel vetel.

Pean tunnistama, et meie loksumine tekitas minus vahepeal juba suure saunakutse. Tegin otsuse, et lähme siis pealegi Rannasse, ja palusin Andresel Tiidule helistada. Tiit aga millegipärast ei võtnud kõnet vastu ja kui ta tagasi helistas, oli madrus Andres kipper Ahti taas vaimult tugevaks teinud, mille kaudu ka minu vahepeal lootusetult äraistutuna tundunud tagumik viimase jõu kokku otsustas võtta ja Dirhaminin ikka vastu pidada. See oli näide heast meeskonnatoest.

Pärispea neemest möödusime viperusteta. Tänu minu venna Kalle lihtsatele, kuid julgustavatele nõuannetele saime Dirhami sadamasse ilusti sisse. Sadama kapten võttis meid lahkelt vastu, juhatades meid alguses mootorpaadikaile. See oleks olnud muidugi väga pidulik, kuid paraku pole minu Mere Jänkul häid knaape ja konkse ega ka otsi, millega end sinna kinni panna, ja kapteni lahkel loal saime voli jätta paat hommikuni slipi peale.

Terve meeskond tervel Dirhamis

Dirhami sadam on üks ilus koht. Tundus, et seal on ehitamine veel lõpetamata, aga kuidagi mõnus õhkkond oli seal sadamas. Omaette väärtus Dirhamis on sadama pood. Sinna pidime minema, et õhtuks endale saunaõlle varu tekitada. Pood asub mõnisada meetrit sadamast küla poole. See on külapood absoluutselt kõigi külapoe hüvedega. Kaupmees oli just selline meeldivat sorti oma ala inimene, kes sulle midagi pähe ei määri, vaid pigem ajab sinuga just nii palju head ja muhedat juttu, kui sa viitsid rääkida. Eks tal kogemust on, et merelt tulevad väga erineva väsimus- ja jutukusastmega inimesed. Väga tore pood on. Sealt ostes saab igaüks tasuta kaasa midagi, mida kaubakeskustest pakiga koju ei vii: külapoest ja väga muhedalt kaupmehelt ostmise elamuse.

Äri tehtud, algas õhtu mittepurjetuslik osa, kuigi sedagi niivõrd kuivõrd, sest purjetamine ja meie reis olid teemaks pikalt. Teemasid oli muidki, ja kes see neid kõiki mäletabki. Vastuvõtt Tiidu ja tema poja poolt oli supertore-superlahke ja saun väääga mõnus. Iga purjetaja (ka mootorpurjetaja, nagu me Andresega tol päeva olime) oskab hinnata sauna mõnu merel veedetud päva järel. Kui sinna veel juurde arvata hea seltskond, hea õlu ja hea toit tuleb kokku nii palju head, et seda jätkub järgmisekski päevaks merele kaasa võtta ja mis seal salata, veel päris pikaks elumerelainetel loksumiseks. Jaa, selle õhtu mälestusi võiks veel heietada, aga mis ma ikka.
Aeg oli minna magama. Merd seekord kõrva ääres kohisemas ei olnud. Ööbikuid tundus ikka olevat.Sääski oli, aga tänu Dirhami külapoest ostetud super-sääsetõrjele nendest mingit ohtu kehalisele ja vaimsele heaolule ei olnud. Tuli seegi päev õhtusse ja voodisse saata. Järgmise päeva äratus - kell 9. Minu Mere Jänku magas ilusti, kenasti ja turvaliselt Dirhami sadamas.