Tallinn - Virtsu 2013

Kindlasti teavad kõik ütlust, et mis kehvasti, see uuesti, ja ega rahvatarkus mitu korda reha peale astumisest samuti kellelegi võõras ei ole. Mitu korda reha peale astumisest on minu arvamus selline, et kuna ju ka topelt ei kärise, siis tundub, et kaks korda reha peale astumine ei ületa veel hea maitse piire. Sellepärast otsustasingi juba eelmisel sügisel, et ühe korra proovin veel Tallinnast klassikokkutulekule Virtsu oma Mere Jänkuga sõita. Otsus kristalliseerus pärast seda, kui minu madrus Andres möödunud aasta sügisel küsis, et kas järgmisel aastal veel proovime.

Kokku panek ja muudkui... minek

Neile, kes eelmise aasta reisikirjeldust lugenud, võiks Andrese selline ettepanek ehk veidi ootamatu tunduda. Mulle küll tundus, aga loomulikult oli hea meel kuulda, et ta minuga uuele retkele oli nõus minema. Asi jäi siis nii, et kevadel täpsustame jne.
Saabus kevad, täpsustasime, ja ühel heal päeval muutus täpsustamine juba konkreetseks plaaniks.

Andrese ettepanekul varusime sel korral reisi jaoks neli päeva. Otsustasime muuta oma kulgemise taktikat. Mõte oli muidugi endiselt kulgeda mööda merd, aga kui eelmine kord oli päramootor kaasas vaid äärmisteks juhtudeks, ja proovsin kasvõi nui neljaks purjede abil kulgeda ja kohale jõuda, siis seekord tegime otsuse, et kui ikka tuult ei ole või ta on väga nõrk ja/või meile sobimatust suunast, tõmbame ilma pikema jututa mootori käima. See oli hea plaan. Hea ja mõistlik.
04. juuni õhtul tegime veel viimased ettevalmistused, pakkisime asjad ja järgmisel hommikul kell 6 oli äratus selle mõttega, et nii kella 9-10 ajal oleksime vee peal.

Noblessneri sadamasse jõudsime täitsa viperusteta. Sadamas selgus aga, et aastaga on kaile aed ette tehtud. Õnneks oli väravale jäetud telefoninumber, kuhu võis soovi korral helistada. Meil oli suur soov ja niipalju kui Andrese jutust kuulsin, saadi meie soovist teiselpool toruotsas sõbralikult aru. Värav tehti lahti ja saime oma kraamiga slipi juurde minna. Minu kallis poeg Raimond, kes auto hiljem ära viis,  jäi meid paadi kokkupaneku juures abistama.

Kokkupanek võttis seekord oma tunnikese. Ikka veidi liiga palju aega, arvestades, et meid oli ju siiski kolm. Ilm oli seekord eelmise aastaga võrreldes erinev mitte nagu öö ja päev, aga nagu vihm ja päike, tuul ja tuulevaikus. Oli superilm ja "eelmise aasta minule" mõeldes tundsin isegi veidi kahjurõõmu. Hommikul vahetult enne kodust lahkumist vaatasime veel ilmateadet, mis prognoosis kõikideks päevadeks sooja ja päikesepaistelist ilma, ei mingit vihma. Tean küll, et 25 kraadi Tallinnas ei tähenda sugugi 25 kraadi Tallinna lahel; juuni alguses on maa- ja meretemperatuuride vahe päris suur. Sellegipoolest käis hetkeks läbi pea mõte, et kui ikka nii mitu päeva oli ilmaprognoos stabiilselt päikesepaistet lubanud , siis äkki võiks oma paksemad purjetamisriided maha jätta. See oli väga loll mõte, ja õnneks taipasin seda kohe. Mäletan, et mõtlesin sedagi, et mõnes mõttes oli isegi nagu kahju, et ilmateade nii soodne oli. Selle järgi pidi tulema üks tuulevaikne ja veidi igavgi reis. Kuidas küll juhtus, et olin jälle unustanud ühe  tõe: kui Mere Jänku kaldast lahti saab, algab seiklus?

Paadi tõukasime vette u. kella 9.30 ajal. Seekord ei hakanud sadamast üldse proovimagi ilma mootorita välja sõita. Sõitsime minu Honda urina saatel uhkelt sadama akvatooriumist välja lahele. Tõmbasin purjed üles, aga mis teha, natukese aja pärast oli selge, et nii me eriti kaugele ei jõua. Ega midagi, pidin mootori uuesti käima tõmbama ja sõit kulges vähemalt kiiruse mõttes hoopis reipamalt. Paljassaare otsas kohtusime ühe luigeparvega. Targem andis järele - parv tõusis meie ees õhku.

Veidi aja pärast, Kopli lahe kandis lasin Mere Jänkul ennast taas tuule käes mõnuleda. Olen varem ka sellest kirjutanud, et vahest käitub minu jänku kuidagi imelikult. Näiteks tookord Turu saarestiku reisil, kui paut ühele poole pidevalt ebaõnnestus. Nii ka seekord. Paudid vasakule läksid suurepäraselt, aga paremale - no tee või ükskõik, mis otsast ise tuult, et paudi üle saaks. Väga imelik. Oleks siis, et Vanale oleks jäänud andmata . . . ei, kõik sai ses suhtes tehtud nagu kord ja kohus. Mõnikord tuleb anda endale luba veidi totakat juttu ajada, ja just nüüd olen endale sellise loa andnud, sest muud moodi ei osanud siis ega oska praegu olukorda seletada, kui et minu Mere Jänku oli solvunud selle peale, et nii pikalt mootoriga sõitsin. Tundus, et reisi jooksul said nad - jänku ja mootor - siiski omavahel headeks sõpradeks.

Sõit jätkus vahelduvalt mootoriga ja mootorita. Umbes kella 12 ajal möödusime kohast, kus eelmisel aastal esimesel õhtul telkima jäime. Oli väga pidulik tunne. Reis kulges lihtsalt mõnusalt. Varsti pärast eelmainit pidulikkust aga panin tähele, et Tallinna kohale hakkasid kogunema päris ebameeldivad terava servaga tumedad pilved, mis veel mõne aja möödudes endast üha häälekamalt märku hakkasid andma. Ühtlasi hakkas ka kallas kuhugi "ära" kaduma, aga mitte horisondi, vaid pilvemüüri taha. Kui sain aru, et midagi hakkab juhtuma ja meil sellest pääsu pole, võtsime groodi alla, rullisime foka sisse ja tõmbasin mootori käima. Kes vähegi mereinimene on, see teab, et nii valmistutakse tormiks. Asi ei paistnud siiski mitte kõige hullem, ja ma olin oma Mere Jänku peale väga kindel. Muret tekitas aga tagant pakpoordi poolt lähenev väga suur kaubalaev. Seda ma kartsin küll, et kui nähatvus ikka päris ära oleks kadunud ja meie kursid oleksid ninapidi kokku läinud, siis küllap minu vapper Mere Jänku oleks pidanud sellele toorele jõule ja rauale alla vanduma.

Suur ja majesteelik alus libises meist aga just sellise suurena ja majesteetlikuna nagu ta oli mööda, ja ohtudest minu jaoks suurim oli seega juba möödas. Enne vihma saime endale vihmariided ilusti kenasti selga (ahh, missugune progress võrreldes eelmise aastaga!!!). Vihma tuli ikka päris lahkelt. Terve meri oleks nagu keenud. Sekka mõni rahetera ka. Tuul alguses küll tugevnes, aga mõne aja pärast nõrgenes selgelt. Laine oli suur, kuid Mere Jänku ja Honda päris hea koostöö tulemusena liikusime edasi. Edasi Virtsu poole. Umbes Vääna Jõesuu kohal hakkasin taas Pakri poolsaart seletama. Suur tahtmine oli jõuda esimese päeva õhtuks Suur Pakrile kohta, kus eelmisel aastal olime teise päeva lõpuks. Paraku tundus, et ei tuul ega aeg polnud meie poolt, ja otsustasime jääda laagrisse Pakri poolsaare põhjakaldale. Merelt ei ole head laagrikohta lihtne valida, aga küllap mingisugunegi kogemus on mul asjast tekkinud, sest ühest väga ilusast laagrikohast randusime umbes 30-40 meetri kaugusel.

Plats, tõenäoliselt küll mitteametlik, oli tõepoolest uskumatult ilus, liivaranna ja männimetsa piiril. Mitteametlikkusest, andis tunnistust prügikastide ja muu sellise puudumine. Samas torkas silma, et kuigi platsi oli ilmselt suhteliselt hiljuti kasutatud, ei olnud selle ümber peale paari koni mitte mingit rämpsu: ei purke-panne, ei kilekotte ega jaa-nii-edasit. Ega midagi, Eesti on siis "ära tehtud" vist. Selle eest oli lõkke ümber ja üldse igal pool väga palju sääski. Sääsekaitsevahendeid oli meil aga tagasihoidlikult: mõlemal kaks kätt ja taskus tubakatooteid. Tubakasuits tundus neile naissoost vereimejatele hirmu nahavahele ajavat küll, aga palju sa ikka suitsetada jõuad. Andresel oli ses suhtes kergem: ta on harjunud rohkem tõmbama. Mina pidin siis ühest hetkest alates rohkem kätele ja kapuutsile lootma jääma.

Kapten. Tõrjub sääski

Hakkama saime mõlemad. Ei jäänud meil sääskede pärast söök söömata ega vein joomata. Grillisime liha, sõime selle kõrvale riisi, jõime peale  . . . juba mainisin.
Magamiskotti pugedes tekkis vägisi tunne, nagu ühes lastelaulus, et "mina ei taha veel magama jääda". Mitte küll sellepärast, et tänav ja auto ei maganud, vaid tahtsin veel nautida hetke, kus ööbik  laulis otse vasakusse ja meri kohises paremasse kõrva. Kahjuks ei lasknud päeva väsimus mul seda hetke nautida nii palju kui oleksin tahtnud. Ahh, eks ööbik oleks ju tegelikutl niikuinii mingil ajal vait ka jäänud. Aga meri vist mitte. Meri ei jäägi vait. Uskuda võib, et meie Andresegagi öösel päris vait ei olnud. Huvitav, mida see ööbik võis meie norskamisest arvata?