Päev Helsingi arhipelaagis

Aitab järvedest, on aeg minna merele! Helsingis peaks ju ometi olema kohti, kus Mere Jänkut veeskata. Tänapäeval on nende kohtade kindlakstegemiseks lihtsaim vahend näiteks google-maps. Mis muud kui satellidipildilt võimalikud paigad kindlaks teha, siis juurdepääsuteed fikseerida ja need autonavigaatorisse kanda. Toimis, sest just sellisel meetodil koha leidsime: väike rand, kus üks kohalik küll veidi urises, aga tõesti veidi, ja iga väikest urinat ja sapisust ei maksa liiga tõsiselt võtta.

Purjekas kokku pandud, mereleminekuplaan paigas, veidi aeru antud ja puri tuulde. Ilm oli purjetamist soosiv: tuul parajalt tugev, vesi ja õhk soojad, päike paistis. Kuna GPS-i kaasas ei olnud, tuli oma sadamakoht hoolikalt mere poolt erinevate maa- ja meremärkida kaudu fikseerida. Saari on seal saarestkus ikka hoopis rohkem kui Tallinnast Helsingisse sõites tundub olema. Kohati metsaste kaljusaarte vahel sõita on tõeline nauding. Kuna ilm oli tõesti suurepärane, oli liikvel palju nii purje- kui mootorpaate, mõni kajakkija nende sekka. Mis seal salata, eks sai sellise pilguga mõnd purjekat vaadatud küll, et kes siin nüüd kiirem on. Kuna lausa võidu ju kellegagi ei teinud, ei saa siin mingeid kohti jagada, aga ega punastama ei pidanud küll. Vaevalt punastamist väga näha oleks olnudki, sest purjetamine oli ikka omajagu märg, s.t. pritsis kõwasti ja pean tunnistama, et põhilise osa elementidest "vesi" ja "tuul" sai soodimees, kellel hakkas mingil hetkel veidi jahe. Siit praktiline soovitus: kuna soodimees põhilise osa tuulest ja veest endale saab, varjates ja kaitstes nii roolimeest, siis just soodimehel peaks seljas või vähemalt kaasas olema midagi veekindlamat ja ehk soojematki. Ka päikesepaistelise ilmaga hakkab igal normaalsel inimesel külm, kui vett pritsib ja tuul puhub.

Banaanipiknik

Õnneks pakub Helsingi saarestik seks puhuks hulgaliselt tuulealuseid vaikseid abajaid, kus päikesepaistelise ilmaga end päikesekuumal kaljul soojendada. Happy Catiga ei ole randumine mingi eriline probleen, mis annab talle suure eelise suuremate paatide ees. Muidugi, hoolikas peab olema ka Happy Catiga, tervet mõistust ja kainet meelt ei ole see võimeline asendama.

Niisiis, saarel väike piknik kaasatoodud banaanidest (ahh, no miks, miks ometi need võileivad seekord küll koju ununesid?!) ja seejärel nautima päikesepaistet, saart, lihtsalt käesolevat hetke. Oli, mida nautida.

Kuni saabus aeg lahkuda ning võtsime tagasitee kiilu alla. Pärast väikest kõhklust ja kahtlust leidsime õnneks vaevata oma sadamakoha üles. Randumine õnnestus päris normaalselt. Purjekat kokku pannes juhtus väike õnnelik õnnetus, kui minu kaaslane masti allalaskmist vantide lahtitegemisega alustas. Mast tuli ikka paraja pauguga vastu maad, aga terveks jäi. Õnneks ei olnud keegi just sel hetkel masti all, vastasel korral oleks tulemus olnud veidi kurvem. See vahejuhtum ei tumestanud siiski päeva sära. Oli fantastilne päev, ja veel: sain praktilise tõestuse selle kohta, et Happy Cat - Mere Jänku on suurepärane alus saarestikus sõitmiseks.

Aga kuidas oli pautidega? Nendest kirjutan järgmises sissekandes.