02.07. ja 03.07.2011 ehk kaks ühe hinnaga.

Seekordne purjetamine oli kaugusrekord: Eesti mõistes koht üsna põhjas - järv Soome linna Kuopio külje all. Siin tuleb esile neid Happy Cat häid omadusi, millest ennegi maininud olen. Sõidad kuskile kodust sadade kilomeetrite kaugusele, kus vesi ja loodus teistsugused; paned purjeka kokku ja hakkad sõitma. Muide see järv oli lihtsalt maaliline, üheselt.

Esimese päeva purjetuskaaslasel kogemust purjetamisest 30-jalase jahiga sisevetel. Teadis, et järvedel on tuuleolud teinekord päris muutlikud.

Paadi kokkupanekul osales peale minu veel kaks meest, kel mõlemal eelnevat purje- ja mootor-paadikogemust, aga mitte Happy Cat kogemust. Taaskord pidin nägema ja kogema seda skepsist, millega vaadatakse seda hunnikut, millest paadi kokku peaks panema.

Paadi kokkupanek - 45 minutit. Seega rekord, ja juba päris lähedal tehase normile. Sain aru, et kogu protseduuri juures on väga tähtis hoolikus: asjad maksab teha õiges järjekorras. Tuul oli nõrgavõitu, aga seekord õnneks mitte päris vastu. Rannast eemale aerudega; ranna lähedal polnud tuult peaaegu et üldse, ja mis neid aerusi ikka häbeneda. Kui puri tööle hakkas, sai vee paadikere ümber ikka ilusti sulisema. Seekord oli matkal selge siht: jõuda kuopiolaste hulgas populaarsesse liivaranda ühel saarel. Reis läks muidu väga ilusti, aga päris lõpus kukkus tuul ikka nii ära, et pidime aerutama. Nõme oleks viimast paarisadat meetrit olnud läbida mingi paari tunniga. Rand ise oli väiksemapoolseid mootorpaate päris tihedalt täis. Minu Mere Jänku oli rannas purjekate osas uhkes üksinduses. Mõni suurem jaht küll ranna lähedal "reidil" oli, aga minu väike ja tubli oli ainus purjekas, mis päris randa sai purjetada. Rannas sai grillitud, vaadatud kui lõbus võib olla mõnel põngerjal liiva sees püherdada, endal suu-silmad-nina sõna otseses mõttes liiva täis. Ok, väikse (loe: väikse) õlle tegin ka (loe: Soomes on vee peal lubatud 1,0 promilli). Ma ei arva, et alkoholijoove minu purjekaga väga hästi kokku võiks käia.

Selles seltskonnas pole häbeneda midagi!

Tagasi minekuks oli tuul juba päris ära kukkunud. Reisi sai alustatud aerude abil, aga peagi tuul tõusis ja tempo läks meeldivaks. Siis saabus sõber mootorpaadiga.  Esialgne plaan oli, et võtame paadi õhtul lahti, aga kuna mootorpaadimees tahtis ka kindlalt paati proovida ja oli juba õhtune aeg, läks käiku plaan B.

Paadi pidime viima mitu mitu kilomeetrit eemal olevasse paadisadamasse. Selleks pidi minu Mere Jänku mootorpaadile sleppi panema. Olin ses suhtes alguses ikka väga skeptiline. Vahepeal kamandasin oma madruse ette istuma ja slepiotsa käes hoidma, et juhul, kui midagi halvasti on, siis saaks kohe otsa lahti anda. Nojah, raskus läks ette, paat muutus väga ebastabiilseks. Ok, no andsin siis loa, et paneme puksiirotsa pukspriidi külge kinni. See oli õige otsus.  Minu suureks meelehärmiks otsustas puksiiri kapten natukese aja pärast kiirust tõsta. Olin veidi aega veidi tige, aga siis selgus, et seegi otsus oli ok: paat tõusis rohkem üles, esiots aga alla, kogu sõit muutus selgelt stabiilsemaks ja meeldivamaks. Kohale saime, paadi kinitasime, groodi võtsin maha. Head ööd, Mere Jänku.

Järgmine päev oli juba rohkem soome suve moodi: jahe ja tuuline, vihmaohuga. Ega midagi, navigare necesse est, niisiis sadamasse ja purjetama. Seekord tuli üheks reisijaks kaasa päris noor purjetaja - vanust oma 2,5 aastat. Indu selle eest palju. Nagu juba mainisin, oli tuul tugev ja kohati veel tugevam, puhanguline. Hoogu oli, vett ka. Seda tuli nii eest otsast kui põhja kaudu. Misteha, selline see asi on. Kuid taas probleeme paudiga. Seekord panin tähele (ja tuli ka meelde see Jaanipäeva retk) et lainetes on paudi tegemine tunduvalt keerulisem kui ilma nendeta, ehk siis mida suuremad ja tihedamad lained - ja just tihedad ja tervada nad tihti järves on -  seda raskem paut. Ma arvan, neid paudi asju tuleb lihtsalt kogemusega omandada. Aeg oli meil limiteeritud, ja vaatamata innukusele sai väikemees märjaks ka, ning kuigi ta oma väikemehelikus vapruses ei möönnud kordagi, et tal külm oleks olnud, siis lapse suu ei valeta, ja kui lapsel ikka lõug väriseb ja huuled sinised, siis on tal ilmselt külm ja tuleb ära minna. Nii ka tegime.

Tagasiteel saime veel väikse vihma, mis hetkeks muutus ikka lausa sajuks, siis lõppes taas ja algas uuesti just siis, kui kotte autossa hakkasime kandma. Pontoonid viskasingi niisama taha pakiruumi.

Veel üks asi: kui hommikul grooti üles tõmbasin, hüppas mast kannast lahti. Ohhoo, kaspole?! Sain ta sinna muidugi tagsi, aga hiljem hakkasin mõtlema, et ok . . .  Purjetuse ajal mingit sellist jõudu vist väga ei ole, mis masti ülespoole tõmbaks, Kui aga peaks juhtuma, et asjad on peapeale keeratud, ehk siis purjekas ümber läheb, mis siis? Mast on sel juhul, tagurpidi ja lups - kannast väljas. Küsisin asja kohta Grabneri firmast järgi, kus öeldi, et purjesid heisates peaks esimesena heiskama eespurje, siis ei tule mast kuhugi. Võib-olla, aga eespurje ei olnud ma maha võtnudki!! Kas siis oli vall veidi välja veninud? Ei oska öelda, eks peab neid asju tulevikus kontrollima ja vaatama. Aga tore sõit oli. Noor purjetaja oli pärast kodus olnud megauhke selle üle, et tema käis purjevenega sõitmas. Ma arvan, et tal oli selgelt põhjust uhke olla enda üle.

Kirjutasin siin viimastes sissekannetes traditsioonidest. Üks tHappy Cat Vision - Mere Jänku traditsioon elab endislet oma lõbusat elu: kõik, kes on selle paadiga sõitnud, tahavad sinna tagasi. Mina ka. Purjetamiseni, Mere Jänku!