Reis Rohukülast Harilaiule. Ja tagasi.

Kaugema sihi poole

Seekord oli plaanis teha natuke pikem merereis. Harilaiul, mis asub Vormsi ja Hiiumaa vahel, toimus üks lõbus suveüritus, kus kindlast osaleda tahtsin.

Paadikaaslaseks sain seekord sõbra, kes küll palju Väinamerd kündnud, kuid ainult mootorpaadiga. Purjetamiskogemus tal peaaegu puudus. Olen Antsuga sõitnud kanuuga 8 päevaga Peipsist Pärnusse, eelmisel aastal osalesime kanuuga paadirallil Paidest Torisse. Niisiis mees, kes tunneb merd ja kellega eelnev paadikogemus olemas. Ja kellest teadsin, et tal võib olla küll teine arvamus kui minul, aga ta ei virise. Sellise kriteeriumi järgi muide soovitan kõigil oma paadikaaslased valida.

Ants - "roolitoomas"

Navigeerimise jätsingi Antsu hooleks: tema mälu oli nii kaardi kui GPS eest. Kompass oli meil mõlemal kaasas. Seekord oli meil plaanis ööpurjetamine reede öösel vastu laupäeva Rohukülast Harilaiule ja pühapäeval tagasi Rohukülla.

Paadi kokkupanek läks probleemideta, startisime kella 8.30 ajal. Tuul oli nõrgavõitu, aga liikuda saime. Vihmapilvesid tiirles Rohuküla ümber üsna mitu ja üks neist meid Rukki rahu juures tabaski. Samal hetkel kukkus tuul päris ära, olid vaid lained põhjapoolt, mis meie Mere Jänku lõunapoole, ehk meie soovitud suunale täpselt vastupidises suunas triivima panid. Hetkeks oli tunne päris masendav. Seda enam, et ehk umbes 20 minutit tagasi olin just otsustanud, et ega vihma enam sadama ei hakka, ja pakkisin oma vihmariided kotti. Istusime siis vaikselt seal vihmas. Õnneks ei kestnud selline olukord kaua. Vihm lõppes ja saime tuult. Mis puhus ilmateate poolt veel eelmisel päeval ennustatuga täpselt vastupidisest suunast. ehk loodest. Aga ta puhus siiski, me liikusime, ja meie suureks õnneks oli öö soe. Mis seal ikka. "Vanale" sai tilk viskit juba varakult valatud ja endalegi seda veidi sisse kallatud. Hakkas lõbusam. Sõime kaasavõetud sööki - läks meel päris heaks. Pärast järjekordset vihmasagarat, mis tuju enam nii nulli ei võtnudki, pööras tuul uuesti ja seekord meile juba väga soodsas suunas. Viimased 3 tundi sõitsime ilusas pärituules. Tugevust võis olla nii 3-5m/s ehk ööpurjetuse jaoks väga sobivalt.

Sihtkoht - Harilaid

Randumine läks väga hästi. Harilaiule jõudsime u kella 3 ajal hommikul. Seal aktiivselt puhkav seltskond ei olnud veel magama läinud. Selle üle ei imestanud me üldse. Eks paar korda oli meile helistatud ka ja sleppi pakutud, aga isegi kõige tuulevaiksematel hetkedel ei tulnud see meil kõne allagi. Ahjaa, olgu öeldud, et sõitsime välja ilma mootorita, seega siis edasiviivateks jõududeks vaid tuul ja aerud.

Kohale jõudes leidsime, et kuigi purjetamine oli olnud võrdlemisi märg, olid meie asjad veekindlates kottides ilusti kuivad. Pakkimise juures olin kaalunud sügavalt, mida võtta  - mida jätta. Lõpuks otsustasin miinimumvariandi kasuks ja minu asjad koos telgi ja magamiskotiga mahtusid vabalt 40 liitrisesse veekindlasse kotti. Antsu asjad veidi väiksemasse, 35 liitrisesse. Lisaks veel "üldkott" toiduga - veega. Seal olid ka pump, kummiparanduskomplekt ja varuotsad. Kõik kotid mahtusid ilusasti esiotsa ära. Kinnituskummidega sai kotid väga mugavalt kinnitatud.

Panime masti ka topitule, mille kombineerisime LED taskulambist. See oli üks väga tähtis asi meresõiduturvalisuse seisukohast.

Improviseeritud topituli

Seltskondlik sündmus Harilaiul oli väga lõbus. Kohe väga, väga lõbus. Kuid, kuna ka lõbusad üritused saavad läbi, tuli pühapäeva hommikul tagasiteele asuda. Oleks, no oleks võinud ju veidi varem minema hakata, aga see oleks eeldanud varasemat ärkamist. Paraku oli just minul uni magusam, kui mesi. Kaldast lahti saime jalad kella 10.30 ajal. Alguses ikka tuult oli, aga pärast paaritunnist justnagu purjetamist olime Harilaiule veel ikka väga nukralt lähedal. Nagu see merel on: tuleb ikka loota, et asjad hästi lähevad. Seekord ei olnud lootus asjata. Pärast mõnetunnist kannatust saabus lõpuks u. 6-7m/s puhuv edelatuul. Ei olnud küll parimatest parim variant, aga väga hea sellegipoolest: ühe halsiga saime Rohukülla välja. Tuul tegi Mere Jänkule just paraja matkatempo. Viimase tunni-pooleteise ajal küll tuul veidi nõrgenes, aga oli ikkagi piisavalt tugev piisavalt heaks kiiruseks.

Randumine, purjeka lahtivõtmine ja kokkupakimine, nagu alati. "High five" muidugi ka!!

Seekordne reis oli minu jaoks eriline: sai esimest korda proovitud purjekat matkapaadina. Neid ootusi, mis mul Mere Jänku suhtes olid, paat õigustas: piisavalt merekindel vähemalt Väinamere jaoks, asju kaasa võtta saab piisavalt, ja kotte saab väga mugavalt ära paigutada. Olen mitu korda maininud, et purjetamine Happy Cat'il on võrdlemisi märg. Matkal olles ja seda planeerides tuleb sellega arvestada: mitte alati ei pruugi ilm olla nii soe, kui sel nädalavahetusel. Korraliku riietuse puhul aga vaevalt mingeid suuremaid probleeme tekib. Muide, korralik riietus peab merel kaasas olema alati, ka hoopis suuremate laevadega kui Mere Jänku purjetades..

Tuulevaikus - praam käib siuh-siuh selja tagant mööda

Vahva oli, väga vahva. Ning traditsioon jätkub: kõik, kes Mere Jänkul kunagi olnud, tahavad sinna tagasi. Minu sõber Ants ei osutunud siin erandiks. Muidugi, Happy Cat ei ole ju kajutiga jaht, ja mingi ekstreemivalmidus peaks alati olema, kui sellisele matkale minna (noh, see pole ka mingi Lõunapooluse vallutamine, hoopiski mitte).

Aga see oli tore matk; see oli ikka tõesti väga, väga tore matk.