Üle mitme nädala taas purjetamas oma Mere Jänkuga. Mis seal salata, hing juba ammu igatses. Seekord küll järvel, purjetajaid kokku kaks. Kaassõitja purjetamiskogemus: kord või paar suurema jahiga merel käidud, väga ammu.

Esimene kord minu Happy Cat ajaloos olin purjeka kokkupaneku eest ise vastutav. Väike erutus sees loomulikult. Igaks juhuks printisin kodus Grabneri koduleheüljelt ilusasti värvipiltidega varustatud kokkupanekuõpetuse kaasa. Oli väga õige tegu, nagu pärast välja tuli. Paadiga kaasasoleva instruktsiooni trükikvaliteet jätab veidi soovida, ja oli hetki, kus nimelt hea kvaliteediga pildist palju abi. Selgus ka, et purjeka kokkupanekul kehtib vana hea Murphy seadus, mis ütleb, et kui enam kuidagi midagi ei oska, siis loe instruktsiooni. Happy Cat puhul võiks seda siiski varemgi lugeda, sest tegelikult on sellest mõttega lugedes päris lihtne aru saada ja jälgida. See kõik siis veidi etterutates.

Purjetamine ise algas suure kõhklusega: kas tuult ikka piisavalt jätkub. Nagu järvedel ikka: on tuulelaigud - ei ole tuulelaike. Ma ei saa ennast liiga kogenud purjetajaks lugeda, aga niipalju arvan aru saavat, et teinekord lihtsalt tuleb loota, et asjad paranevad ja soodne tuul tuleb. Otsustasin kotid lahti pakkida parema tuule lootuses ja ootuses. See osutus igati õigustatud ootuseks. Alguses ma seda veel ei teadnud.

Paadi kokkupanek kulges aeglaselt, ent rahuldavalt. Väikest probleemi tekitas sverdi üles-alla-mehhanismi otste kinnitus sverdi külge, aga see sai nüüd loodetavasti ka selgeks. Taas leidis kinnitust, et midagi keerulist tegelikult ei ole, on vaid üks lükka-tõmba-pumpa-keera-kruti-tõsta-hoia-langeta, ja asi korras. Paat vette. Ahjaa, kokkupaneku aeg seekord alla 2 tunni. Ei ole veel see, mis ette nähtud, aga mis peamine - vähem kui eelmine kord.

Rannast väljaminek alla tuult (mida oli nii 3-5m/s). Lisaks paadivarustusele sai kaasa võetud suurem veepudel ja pakk maapähkleid. Pagisid päris palju, aga üldsegi mitte häirivalt. Vastupidi - see lisas veidi põnevust. Tuul puhus piki järve, mis tähendas, et allatuuleotsale järgnes krüss. Krüssab küll. Pukspriidi ja eesmise ristlati rihmkinnitus hakkas veidi logisema, mis häiris rohkem kui oli ohtlik, kuid parem on sellised logisemised kinnitada ja veel parem on seda teha kaldal. Ühtlasi sain hea põhjuse läbi viia randumisharjutus ja veidi konte ning liigeseid sirutada. Randumine õnnestus päris ilusti. Eriti oluline on sverdi ülestõstmise õige ajastus, sest ilma sverdita ja ülestõstetud roolilehega on paadil triiv ikka masendav ja paat sisuliselt juhitamatu. Sõlmed pingutatud, ja tagasi sõitu. Seekord julgelt järve tagumisse soppi. Allatuult sildumine mingile mahajäetuna näivale romantilisele sillale läks päris hästi. Seevastu madalas vees vasutuult sillalt lahti minek osutus selgelt keerulisemaks manöövriks. Tundub, et ega sellises olukorras, kus ikka tuul vastu ja sverti kasutada ei saa. pole mõtet eriti väikest mõlatamist häbeneda. Seda enam, et mõlaga töötades liigub Happy Cat väga ladusalt.

Järgnes taas krüss, aga seda juba võrdlemisi kitsas järvesopis ja väga muutliku tuulega. Keeruline oli ja vahepeal tundus, et hakka või uskuma, et üks kallas on nõiutud: no ei lase sind lahti. Aga kui ikka püüda, siis laseb ikka küll. Keset järve õnnestus krüss juba päris ladusalt. Kaassõitja, see esimest korda sooditõmbaja, õppis oma fokasoodi tõmbamise töö ilusti ära ja paudid muutusid aina sujuvamaks. Rõõm oli ka kuulda ta rahulolevaid (loe: eriti rahulolevaid) kommentaare purjetamise kohta. Mis puutub sujuvusse, siis Happy Catiga pauti minnes ei saa rooli keerata nii järsult, kui ühekereliste purjekatega. Järsult rooli keeramine pidurdab hoogu vägagi tuntavalt. Ikka sujuvalt ja õrna käega niisiis, nagu kiisusid ja jänkusid kohtlema peabki.

Veidi murelikuks tegi meie tuule suunaga vastupidiselt liikuv ja jõudsasti lähenev potisinine pilv. Vahepeal juhtus veel üks kummaline lugu: kajakis vedas lanti üks väike kalamees. Ühel hetkel sain aru, et kajakk muudkui järgneb meile, kusjuures ilma aeru tõmbeta. Selgus, et väike kalamees oli saanud landi otsa soliidse saagi: purjeka. Landi konksud olid jäänud sverdi taha. Enda priiks saamine nõudis veidi pusimist, aga mitte nii palju, et oleks situatsiooni naljakust häirinud. Oli niisiis üks lõbus intsident.

Randusime umbes 20-30 sekundit enne, kui tuul hetkega 180 kraadi pööras ja väga tugevaks muutus. Rullfoka töötab väga hästi ja kiiresti, aga paraku osutus minu poolt antud käsklus grooodi allalaskmise kohta mittemõistetavaks. Mõne sekundiga sai siiski tehtud kiire ja edukas purjeterminoloogia kordamiskursus koos kõigi nende sõnadega, mida sellises veidi ärevamas situatsioonis tavaliselt öeldakse ja näidatud, mis ots stopperist lahti tuleb lasta.

Vedasime paadi kaldal autole lähemale kui purjeka kokkupanekukoht oli, et oleks vähem kottide tassimist. Palun lugeda järgnevat tähelepanelikult, see on tõesti oluline. Nimelt: Happy Cat Visioni mast on 6 meetrit pikk. See on tegelikult päris kõrge. Vante lahti päästes selgus, et mast on veidi pinge all. Selgus ka põhjus. Masti ots oli tihedalt vastu elektriliini. Tegemist oli õnneks isoleeritud kaabliga. Ma ei tea küll, kas seal ikka elektrit see oligi. Aga kui poleks olnud varjestatud ja kui oleks olnud elekter . . . Seekord osutusid oleks ja poleks küll väga, väga headeks poisteks ja masti pinge mehhaaniliseks, mitte elektriliseks. Seekord!!! Ühtlasi sain väga olulise õppetunni. Ettevaatust selle pika mastiga!!!!

Järgnes paadi lahtivõtmine ja osade kottidesse jaotamine. Veidi loomingulist mõtlemist nõudev tegevus seegi. Kotid tõstsime auto katuseboksi, mille endale hankisin, ja oligi päeva lõpp. High five ning kojusõit.

Merel purjetamine on muidugi hiiglama vahva. Seekord sai kogetud veidi väiksemat vett. Oli huvitav seegi. Vaevalt tahan samale järvele tagasi minna lähemal ajal, aga samas ei saa mainimata jätta, et järvel purjetamine on ka lahe. Tekkis suur tahtmine uusi järvi avastada, ja just seda minu suureks rõõmuks Happy Cat suurepäraselt võimaldab. Purjetamiseni, Mere Jänku!