Peaaegu Võit!

Ei teagi, kuidas järgnevat lugu pealkirjastada. Kui oleks see kõik toimunud päev varem, ehk võidupäeval. poleks olnud kahtlust: loo nimi oleks olnud: "Elagu Võit!". Sest võit see ju on, kui kogu purjetamine kujuneb enam-vähem katastroofiks, aga meeskond ja purjekas siiski enam-vähem tervelt tagasi saavad.

Lugu ise on järgmine:

Otsustasin tutvustada purjetamise noobleid võlusid kahele toredale 50-le lähenevale inimesele, kelle purjetamiskogemus seni praktiliselt olematu. Üks parajalt tuuline ilm ja parajalt kena järv tundusid selleks sobivat. Tuul küll veidi-veidi tugevavõitu, aga sellest polnud eriti midagi. Tuulel on peale tugevuse veel tähtsaid omadusi. Üheks nendest on suund. Ja see suund . . . Aga kõigest omal ajal.

Happy Cat(s)

Purjeka saime kokku umbes tunni ja veerandiga. Päris rahuldav aeg, eriti kui arvestada, et minu sõbrad - need mees ja naine - tegelesid muuhulgas vahetuste kaupa kogu ürituse bittidesse valamise tänuväärse tööga.

Tegelikult juba vettelaskmiskoha valikul olin veidi mures sellepärast, et kuigi muidu väga ilus veepiirist suhteliselt ruttu sügavaksminev, aga muidu lauge kallas asus väikese lahe sopis ja tuul puhus sinna lahte sisse peaaegu nii otse kui veel otse puhuda võib. Julge hundi rind on rasvane. Pärast selgus, et sellele lisaks on tal ka riided märjad ja jalad mudas.

Purjeka kokkupanek ja veeskamine sujusid vähemalt rahuldavalt. Üritasin kokkupaneku ajal teha oma kaaslastele purjetamise teooriaosa kiirkursust, kuigi teadsin, et sellise tuule ja eelseisvate manöövrite puhul, kus tegusteda tuleb kiiresti võib sellest olla vähe abi.

Edasi - lahesoppidesse! Igatahes!

Naljakaks läks kohe esimestest sekunditest. Meeskond oli ametis sverdi, fokasoodi ja muude otste uurimisega ja meeldejätmisega, ehk siis seljaga rooli suunas kui tuli tugev tuulepuhang, purjekas sai korraliku hoo sisse. Suutsin teha õnnestunud hüppe kaugeneva purjeka suunas Sain kinni oma kalli Mere Jänku raamist ning mõnemeetrise vees lohisemise järel vinnasin ennast paati. Kogu selle aja jooksul tegeles meeskond endiselt erinevate otste erinevate omadustega tutvumisega ning ei märganud midagi. See oleks alles lahe olnud, kui ma polekski paati saanudki, eks.

Ma võiksin kirjeldada pikalt meie üritusi lahesopist väljuda. See oli muide ka päris kitsas. Aga ma ei kirjelda. Sest mis siin ikka niiväga kirjeldada, kuidas käsud ja kõik see, mida tegema pidi läks küll kohale, aga nii 20-30 sekundit hiljema kui vaja. Täpsustan: kohale läks kõik üldjuhul, aga mitte alati. Kui kõik need minu veeskäimised ujumiskordadeks lugeda, siis lisandus minu selleaastasele ujumaskäimiste skoorile küll ilus number. Sain ka teada, et seal oli üsna mudane põhi. Lõpuks otsustasime lahendada asja kõvas variandis: aerud kätte ja "andma". Küll liikus aeglaselt. Õpetus: tuulega alates nii umbes 7 m/s ei ole mõtet vastutuulekursil aerudega arvestada.

Kuid lõpuks: suur vesi. Nii suur, kui ta järves olla saab, muidugi. Rooli kuulas Mere Jänku väga halvasti. Ma arvan, selle põhjus oli suures osas see, et minu minu meeskond istus vahetult masti taga, ehk siis raskuskese oli selgelt liiga ees. Tahtsin lihtsalt endale rohkem tegevusruumi taha. Peale selle tundus parempoolne pontoon tühjenevat. Appppiiii!! Kas sinna on nüüd auk sisse tulnud? Ahjaa, minu pauguvest pani vahepeal paugu, mis küll ei ole pauk, vaid sisin, nii et tundub, et tingimistes, kus on oht ujuma saada ei ole see vest ehk parim variant. Paremale paut muuutus päris võimatuks. Kas tühjast pontoonist, seda ei oska siiani arvata, aga tõesti: teinekord tundus peale pauti, et puri juba vedas, aga siis pööras paat ikka tagasi vasakule. Halss-paut manöövritega õnnestus siiski tagasi sadamasse pääseda. Leidsin ka mooduse, kuidas oma meeskonda ära kasutada. Fokasoodiots mõlemale pihku ja siis käsud: sina anna järgi, sina tõmba. Toimis küll. Meeskonna kiituseks veel niipalju, et kui keegi arvab, et kogu selle tsirkue, tragikoomika ja tühjeneva pontooni peale keegi paanikasse sattus, siis eksitakse. Ma ausalt ütlen praegu, et teinekord osa meeskonda ja teinekord meeskonnaliikmed vaheldumisi, kuid ka meeskond üheskoos lausa kiljus vaimustusest.

Tagasi saime. Saime!!

Üks kaotustest - täkitud svert

Kaotused: märjaks saanud fotokas ( mitte minu), aga kuna oli kotis, siis ei olnud hullu - toimib siiani;

sverdil paras täke sees - selle parandasin täna EPO-vaiguga, pole hullu;

tühjenev pontoon - aga ei! kodus pumpasin täis, peab rõhku küll;

pauguvestil tuleb nüüd paugu (tegelikult sisina) süsteem ära vahetada.

Plusspool: kõik said tervelt tagasi; ülirahulolev ja kogu asjast vaimustuses meeskond, kelle suur mure see, et neid järgmine kord ikka ka kaasa võetaks. Võetakse, kohe kindlasti, aga siis on ainult nii, nagu ühes kaardimängus, et ühekaupa ei eksi. Jah kaks täiskasvanut, kes matsu kohe üldse ei jaga, ja rasked purjetamisolud ei osutunud heaks kombinatsiooniks. Oma meeskonda ei süüdista ma absoluutselt. Nad tegid mis oskasid (kuigi nad oskasid ikka maruvähe, ent mis peamine - järgmine kord oskavad rohkem) ja tõesti väga, väga püüdsid. Kapten arvestagu olude ja oma meeskonnaga, ja kui kord välja lähed, vastutad meeskonna ja paadi eest ise. Kõige eest vastutab kapten. See on olnud minu põhimõte enne ja on seda ka edaspidi.

Mis siis edaspidi juhtuma hakkab? Purjetamine muidugi, sest navigare necesse est!

Afterparty ja meenutused

P.S. ja kui lõbus oli õhtul seda kõike meenutada, ja kui lõbusad saavad olema need meenutused veel kaua, kaua aega. Seda peab igaüks ise kogema.