Augusti, 2015 ilmad olid nõnda ilusad, et meil sõpradega oli juba mõnda aega mõte minna kuskile looduskaunisse kohta telkima. Kuna ma pole oma sõprusringkonnas ainus purjetaja ja meil oli võimalus kasutada kolme HAPPY CAT purjekat, tekkis mul hiilgav idee: purjetame mõnele üksikule saarele telkima!
Pärast põhjalikku põhjaranniku uurimist, jäi meile silma kaks sobivat saart: Mohni ja Rammu. Mina tahtsin rohkem Rammule minna, teised Mohnile, sest too oli veidi lähemal. Pärast väikest vaidlust otsustasime ikkagi Rammule kasuks, sest see oli suurem, kaugemal ja teel Rammu saarele oli veidi väiksem Koipsi saar, mis tähendas, et meil oli võimalik vajadusel sinna randuda.
 |
| Laevaehitus |
Reedel kogunesime Kaberneeme sadamas. Nagu kombeks saanud, jäid kõik veidi hiljaks ja paatide kokkupanemine venis. Ainuke, kes kunagi paadi algusest lõpuni kokku oli pannud, oli Margit. Mina olin varasematel kordadel ainult masti kokku pannud ja siis, kus vaja, lihtsalt musklit kasutanud. Ma polnud kunagi väga süvenenud, kuidas paat nullist sajani kokku käib.
Õlled olid lahti ja meeleolu laes, ning paatide kokkupanek kujunes võrdlemisi kaootiliseks.
 |
| Minek, minek, minek... |
Lõpuks, pärast umbes kahte tundi, olid meil paadid koos ning asusime asju paatidele siduma. Kohe sai selgeks, et asju on liiga palju. Vaatamata sellele said kõik asjad paatidele mahutatud võrdlemisi kiiresti ja saime lõpuks paadid vette lükata. Vee peal sai võrdlemisi kiirelt ka selgeks, et kõik asjad, mida võiks merel vaja minna, said ilusti veekindlalt ja sügavale koti põhja ära pakitud. See oli esimene asi, mis teisi kärsituks muutis. Mina säilitasin optimismi.
Üks HappyCat Ultralight ei tahtnud üldse liikuda. Ma sõitsin Evolutioniga otseses mõttes ringe ümber selle, kusjuures mul oli 1 inimene rohkem, rohkem asju paadis, pluss kaks lainelauda kompsudega nööriga slepis.
Tuul vaikis, päike loojus ja me olime alles Koipsi saare kõrval. Umbes kolmandik vahemaast Rammule oli läbitud, kuid arvestades tuule vaikimist, võis arvata, et ajaliselt vaid viiendik. Otsustasime randuda Koipsil.
Ma sõitsin saarest veidi mööda, teades et tuul hakkab vastu keerama, kui kaldale läheneda. Eriti nõnda vaikse tuule korral. Õnneks olid meil julgestuseks kaasas aerud. Ma jõudsin esimesena ja võrdlemisi valges randa. Leidsime telkimiskoha ja tassisime osa asju sinna. Minaa läksin tagasi randa teisi vastu võtma. Esimene Ultralight jõudis ilusti ilma aerutamata kohale.
 |
| Idüll masti ja kuivava magamisvarustusega |
Alles neile vastu minnes märkasin, et olin valinud kohutavalt kivise ranna, kuhu randuda. Mul endal õnnestus väga edukalt kividest mööda manööverdada. Suureks abiks oli muidugi, et sai sverdi ja rooli välja tõmmata ja loomulikult ka HappyCati olematu süvis – kui kivi ei näinud, polnud see probleem. Hiljem, kui Ultralightid järgi jõudsid, oli juba hämar ja kive näha praktiliselt võimatu. Nii ma siis läksingi neile sügavale vette vastu, et nad saaks sverdi ja rooli varakult välja tõmmata. Edasi talitasin nad käe otsas kividest mööda kaldale. Viimane Ultralight jõudis peaaegu täiesti pimedas ja selle põhjus sai ka kohe selgeks: paadi ninas olnud suur 300 liitrine prügikott madratsitega oli poolenisti vees! Ei tea, kuidas roolimees sai üldse nii sõita ja kuidas tal endal ei tekkinud huvi selle vastu mis ta paadi all toimub. Lõpp hea kõik hea – me polnud küll päris seal, kus tahtsime, kuid vähemalt olime kindlalt maal. Paatide ööseks kokku pakkimine ei võtnud viite minutitki – kerisime groodi rulli ja panime kotti. See oli kõik, sest foka rullub otsast tõmmates ümber vöörstaagi.
 |
| Ettevalmistus tagasipöördumiseks |
Öö saarel oli imeline! Peegelsile vesi ja pilvitu taevas mõjusid koos nii nagu me oleks oma saarega otsekui keset kosmost hõljunud. Tegime lõket ja rääkisime lugusid varajaste hommikutundideni.
Järgmisel päeval oli samuti ideaalne ilm. Tuult oli parasjagu ja taevas pilvitu. Vedelesime rannas ja käisime ujumas. Süda oli rahul, sest Kaberneeme paistis meile rannast kätte ja selle poole oli mõõdukas pärituul. Päeva jooksul pakkisime oma laagri kokku ja sättisime ennast vaikselt paatidele. Tagasisõit oli täielik idüll: vaikne pärituul ja soe päike. Kes soovisid, kastsid ennast vette, teised peesitasid niisama mugavalt paadis, sest ruumi oli täiesti piisavalt isegi neljakesi.
Tagasi mandrile jõudsime enne kella viite, sest mõnel olid pealinnas kohustused, muidu oleks veel kauemakski saarele jäänud. Paatide kokku pakkimine läks tunduvalt kiiremini, sest selles olin juba rohkem kätt harjutanud. Kolme paadi kokkupanekuks kulus ca kaks tundi. Oluline on ära märkida, et me ei kiirustanud absoluutselt ja korraga tegid tööd kaks inimest, mitte rohkem. Vajadusel oleks tunduvalt kiiremini paadid kokku saanud, mida me Margitiga ka järgmisel päeval Raigastveres tõestasime.
 |
| Ja siis kohustusliku osana muidugi see - päikeseloojang merel |
Kirjutas Rasmus Allikas
Pildistas Margit Virkus
No comments:
Post a Comment